50 000 — esimest korda. Kes pakub rohkem?

Ekspeaminister Mart Laar tuli reedeses Postimehes välja ideega, et Eesti riik peaks 1. jaanuarist maksma emale iga sündiva lapse pealt toetust 50 000 krooni. Äripäev laidab mõtte maha.

Poliitikud on toetajate võitmiseks asunud üksteist üle trumpama — kes lubab rohkem raha laiali jagada. Oleme justkui oksjonil, kus kaubeldakse potentsiaalsete lastega. Kahjuks on ka Laar läinud populismi teed.

Üks põhjus võib olla see, et Isamaaliit paistab jäävat tühjade kätega — Reformierakonnal on vanemapalk, mille reformistid isamaaliitlaste meelest neilt pihta panid ja idee tegelik “isa” hoopis Lauri Vahtre, mitte Jürgen Ligi.

Ja ka teise idee au tahab endale saada üks teine erakond — Rahvaliit. Idee ise on tulumaksumiinimumi sidumine laste arvuga. Isamaaliit tahab laiendada soodustust ka ühe lapsega peredele.

Isamaaliit toetab lastetoetuse suurendamist 1000 kroonini kuus, aga selle mõtte käis välja professor Aino Järvesoo. Keskerakond on hõivanud rõhutute leeri — jagab sundüürnikele kingiks kortereid — ja on osavalt aprilli pensionitõusu oma nimele kirjutanud. Nii et ühegi idee ainuõigust ehk seda, millega valijaile meelde jääda, Isamaaliidul pole. Ja toimetuse meelest ei saa selleks ka Laari väljakäidud 50 000, ehkki eesmärk just see oligi. Sest see on rumal mõte.

Mart Laari ettepanek meenutab rohkem põllumajandustoetusi, mida jagatakse lahtise käega, vaatamata sellele, kas keegi seda toetust vajab või mitte. Toetuse mõte on abivajaja aitamine. Mitte et laste kasvatamisel see raha ära ei kuluks, aga see raha tuleb teistelt lapsi kasvatavatelt peredel ära korjatud maksurahast. Eestis on praegu umbes 195 000 lastega peret. Tulumaksuvaba miinimumi kaudu lastega perede toetamine on mõistlikum — peredelt korjatakse vähem ära nende endi teenitud raha. Samuti aitab see paljulapselisi peresid, kes riigi abirahade osas on jäänud praegu vaeslapse rolli.

Toimetus pooldab pigem Reformierakonna ideed pikendada vanemapalga maksmist lapse pooleteiseaastaseks saamiseni. Lastesõimejärjekorrad on veninud kahe aasta peale, nii et needki emad, kas vägagi tahaksid tööle naasta, on sunnitud kodus olema ja elama tühisest toetusest.

Selle 600-700 miljonit, mis Laari sõnul kulub tema idee elluviimiseks, saab mujal kasulikumalt rakendada — näiteks vanemahüvitise maksmise pikendamiseks, lastesõimede ja -aedade ehitamiseks, koolide tänapäevastamiseks jne.

Vanemahüvitise maksmise järel on suurenenud laste arv ka riskirühma kuuluvates peredes. Rohkem lapsi on kahjuks (või hoopis laste õnneks?) jõudnud lastekodudesse.

Kui juba paarituhandene hüvitis mõjus selliselt, siis mis võiks sellele seltskonnale tähendada 50 000 krooni? Üks pirakas pidu prügimäel — aga lapsed päädivad ikkagi lastekodusse. Lepime praegu vanemahüvitisega ja vähendagem tulumaksu edasi, nagu paneb ette Reformierakond. Või seame tulumaksuvaba miinimumi suuruse sõltuvusse laste arvust, nagu soovitab Rahvaliit. Toetust maksab riik niigi, ühekordselt 5000 krooni pluss omavalitsused olenevalt nende rahakotist.

Unustame Mart Laari idee.