Ajujaht sõelub brutaalse aususega välja kõige teotahtelisemad tiimid

Mailiis Ploomann, Elisa telekomiteenuste valdkonna juht
Ajujaht sõelub brutaalse aususega välja kõige teotahtelisemad tiimid
Mailiis Ploomann

Ajujahi konkurss on brutaalselt aus ja toimib analoogselt ärimaailmaga. Konkurssi ei võida tiim, kellel on parem mõte või ilusam lugu, vaid tiim, kes on valmis käised üles käärima ja parimaid tulemusi näitama.

Selleks, et pääseda 100 parima hulka, on vaja intrigeerivat ja huvitavat ideed ning oskust seda lühidalt, ent tabavalt kirja panna.

TOP 100-st 30 hulka pääsemiseks on vaja tugevat närvi ja head pitch'imise oskust. See annab žüriile kindluse, et kirjapandud idee taga on päriselt olemas meeskond oma hinge ja energiaga ning reaalne soov see ka ellu viia. Seitsme parima hulka saamiseks on vaja näidata, et tiim on tõesti olemas, omal alal pädev ning valmis just nüüd panustama – sealt edasi loevad aga ainult teod.

Enam ei piisa suurepärasest mõttest või kõigile arusaadava probleemi paberi peal lahendamisest. Nüüd on vaja päriselt leida kliendid, viimistleda prototüüp, koguda päris klientide tagasisidet ning saada esimesed päris maailma õppetunnid. Enam ei ole tegemist ideekonkursiga, vaid sisulise ja tõsise ettevõtlusega.

Ning see on just see, mis mulle personaalselt Ajujahi programmi juures kõige enam meeldib. Õhulosse oskavad ehitada paljud ning teoreetilisi lahendusi visandada nii mõnedki. Kuid väga vähe on neid, kes on päriselt valmis käised üles käärima ja praktikas asju ära tegema.

Ajujahi finaal on selles mõttes brutaalselt aus – nii nagu ettevõtlus päriseluski. Ei loe see, kellel oli parem mõte või ilusam lugu. Määravaks saab see, kes suudab ennast kolme kuu jooksul enim kokku võtta ning reaalseid tulemusi näidata.

Seotud lood:

2018. aasta parimatest parimad tiimid on kõik omamoodi väärt nii austust kui ka imetlemist. Varasemate aastatega võrreldes on käesoleva aasta ideed palju konkreetsemad ning küpsemad, mistõttu on võistlus viimaste seas eriti tihe ja tasavägine.

Seitsme parima hulgas on seekord võistlemas kaks füüsilist toodet – Biofire ja Decomer/ Honeydrops. Mõlema puhul on tegemist teaduspõhise tootearedusega, mis teevad meie kõigi igapäevaelu tulevikus oluliselt lihtsamaks. Ükskõik, kas see väljendub kamina ja grilli süütamisel ohutuma geeliga või teed juues ilma, et me end meega kokku mäkerdaksime.

Biofire'i eesmärk on parandada oluliselt kaitseväes teenivate sõdurite ohutust, asendades senise piiritusepõhise toidu soojendamise uue geelipõhise lahendusega. Vajadus taolise lahenduse järele on kindlasti olemas mujalgi kui Eestis. Seda saab laiendada lähiriikidesse ja tulevikus üle terve maailma, sest toitu soojendatakse ja tuld süüdatakse igal pool.

Decomeri tehnoloogia polegi niivõrd meekeskne, vaid pigem keskkonnasõbralik lähenemine ülimalt vajalikule isesulavale-söödavale ümbrisele, kuhu annab tulevikus pakendada nii ravimeid kui ka muid vedelaid ja lahustuvaid toiduaineid. Kõik me unistame maailmast, kus oleks vähem prügi ning mõttetuid pakendeid – seega hoiame Decomerile pöialt kahe käega.

Samamoodi on võistlemas kaks IT platvormi – FoodDocs ja InLimit. Esimene neist vähendab bürokraatiat ja loob selgust toitlustusvaldkonnas toidu ohutu käitlemise nõuetes, teine motiveerib meid kõiki liikluses korrektselt käituma. Kuigi esimene on suunatud ärikliendile ja teine erakliendile, on nendes ideedes ometi palju ühist.

Kui FoodDocs õnnestub, luuakse toitlustusettevõtetele sisuline ja väärtust loov lahendus, mis aitab toidukäitlejatel päriselt sisuliselt läbi mõelda, kuidas töödelda toorest kala või säilitada piimatooteid.

Toitlustusettevõtete klientidena tahame ju tegelikult kõik, et nende teemade peale oleks mõeldud – ja mitte pelgalt bürokraatlikult mõne õnnetu assistendi poolt, vaid päriselt ja sisuliselt.

Samamoodi soovime me kõik, et meie kaasliiklejad arvestaksid teistega liikluses. Seda nii kehtivate reeglite osas kui ka üldise sujuva liiklemise tagamiseks. Siiani on seda üritatud reguleerida käsu ja keelu meetoditega, mis olgem ausad, ei ole just üleliia meeldiv motivaator. InLimit on esimene start-up, kes toob liiklejatele mängulisuse (nn gamification) ning reaalsed preemiad, et oleks motivatsiooni autokoolis õpitut ka päriselus kasutada.

Mõlemad platvormid on skaleeritavad, rahvusvahelise potentsiaaliga ideed. Küsimus on ainult selles, kui kaua jätkub tiimidel jaksu, et end kasutajate teadvusesse murda.

Lisaks eelmainitutele on võistlustules veel:

  • Puhtalt moodsale meelelahutusele suunatud IT-tehniline kaaslane – GaGaPanda, mis justkui materialiseerib kõik need virtuaalsed tehisintellektil põhinevad assistendid, mida suured tehnoloogiahiiud oma seadmetesse loovad (mõeldes siinkohal Amazon Echo, Apple Siri või Google'i virtuaalse assistendi peale). Vidin, mida praktikas kellelegi otseselt vaja ei ole, kuid nii nagu tänapäeval ikka juhtuda võib, ongi just selles tema peamine võlu. Midagi, mis teeb kuiva tehnoloogia käegakatsutavaks ja toredaks. Võiks isegi peaaegu öelda, et sõbralikuks.
  • Meile kõigile paremat jaekaubanduskogemust pakkuv Z Basket, mis vabastaks meid aeganõudvatest kassajärjekordadest ning tänapäevastest kohati jaburalt ebaloogilistest iseteeninduskassadest. Kui tänased iseteeninduskassad (mõne erandiga) on pannud meid ennast pelgalt kassapidaja tööd imiteerima, kopeerima, siis Z Basket näeb seda protsessi kliendi silme läbi. Keegi meist ei taha kaupa korvi, siis pakkimisalale ja seejärel ükshaaval poekotti, tõsta. Me ei taha eraldi kaasas kanda ka tihtipeale kapriisset ja määrdunud pulti. Kõigil meil on taskus olemas skaneerimisvõimeline seade, mis kõigele lisaks oskab praegu juba ka raha õigelt kontolt teisele õigele kontole suunata. Seega on üks tsentraalne, kliendist lähtuv rakendus kindlasti see, mida kõik poekülastajad on pikisilmi oodanud.
  • Ainus reaalselt (n-ö füüsilist) teenust pakkuv tiim on UpSteam, kes peseb asukohast sõltumatult ja keskkonnasõbralikult autosid, tuues autopesu sinna, kus on klient, mitte vastupidi. Ka selle tiimi puhul on tunda väga põhjalikku kliendist algavat teenusearendust, mis ehitab oma protsessid ümber inimese tegelike vajaduste järgi. Taolist mõttemudelit peaksid oluliselt rohkem kasutama kõik ettevõtted – alles alustavad ja juba ka pikemalt toiminud. UpSteam pole lahendust loomas pelgalt Eesti turu jaoks, vaid pigem on siin tegemist turu testimisega ja analoogseid aurupesukaubikuid näeme kindlasti varsti paljudes teistes suurlinnades. Seda enam, et keskkonnateadlikkus ning kliendist lähtuv teenuseloogika on maailma mastaabis konkurentsieelist loovad märksõnad kohe päris kindlasti.

Aga kes siis seekord võidab?

Ootan kannatamatult võimalust hakata Z Basketiga igapäevaselt poes käima ning ka InLimiti rakendus leiab minu telefonis kindla koha hetkest, kui see turule tuleb. Ka kvaliteetset ja puhast Eesti mett loodan tulevikus Decomeri pakendites üle maailma leida, aga võitja tiitlit väärivad minu hinnangul seekord Biofire ja UpSteam.

Biofire`i puhul on tegemist tugeva tehnoloogilise arendustööga, millest saab kasu nii avalik kui ka erasektor. Tiim ise on viimaste kuude jooksul olnud ääretult fokusseeritud ning produktiivne. Samamoodi jätkates jõuavad nad kindlasti mõlemas liinis märkimisväärsete tulemusteni Eestis ja mujalgi maailmas.

UpSteam on oma tiimi hea energiaga silma paistnud esimesest hetkest alates. Seni, kuni tiim koos püsib ja on suunatud sama eesmärgi täitmisele, ei ole kahtlustki, et nad ületavad kõik takistused, mis nende teele veeretatakse. Kuigi autode pesemises ei ole midagi uut, on sellest kliendist lähtuva teenuse modelleerimine nüüdisaegne tooteturunduslik mõtteviis ning seda oskavad hinnata kindlasti paljud kliendid paljudest riikidest.