Analüütik tulevasele valitsusele: enne laenurahaga investeerimist peaks selgeks tegema mis on investeering
Kas sellega elavdatakse siseturgu või kasutatakse raha vägagi selgete kriteeriumite alusel näiteks pelgalt eksporditulu teenivate projektide kaasfinantseerimiseks, ekspordi krediidiriski kindlustamiseks läbi Kredex’i või välisinvestorite kaasamiseks?
Tahaks teada detaile kuhu investeeritakse, kuidas projektide tootlust ajas mõõdetakse ja mis rahadest laenud edaspidi tagasi makstakse. Lihtsalt siseturule investeerimine ehk eelarve defitsiidi peale minek oleks vastutustundetu. Siseturule investeerimisest ei tule kuidagi pikaajalist majanduskasvu. Kui laenuraha läheb investeeringuteks siseturule, siis tulemuseks on ajutiselt kiirem majanduskasv, mis mis võib kesta aastaid kuni laenuraha kaasamise võime väheneb, millega kaasneb aga kiirem inflatsioon ja palgasurve, mis viib ekspordi konkurentsivõime järk-järgulisele vähenemisele.
Muutused toimuvad aeglaselt, kuid on samas valdavalt püsivat iseloomu, sest liialt kiirelt kasvanud suhtelist hinnataset võrreldes konkurentidega hiljem alla tuua nagu teeb seda Soome ja Portugal sisemise devalveerimisega ja majandusstruktuuri korrigeerida ekspordi põhisemaks kasvanud laenuvõla taustal juba äärmiselt raske.
Oht kasvab, et tööjõud paikneb liialt siseturule ning vähem on neid, kes üritaks proovida õnne riskantsema ekspordisektoriga, mille abil saab Eesti vaid teenida uut püsivat raha ringlusse ehk kodanike püsivat heaolu, mida ei tule tagasi maksta. Kui siseturg on laenurahaga kunstlikult üles upitatud, siis ka protsentuaalselt rohkem noori lähevad ülikoolides õppima alasid, mis on orienteeritud siseturule. Siit algab mitmekesine nõiaring mis tähendab pikaajaliste struktuursete riskide kasvu.
Ohuks kujunevad pikaajalised riskid, mis kohe ei avaldu vaid tulemustest saame teada vaid aastate pärast. Nii juhtus ka euroala võlakriisiga. 2006 ja 2007 kogemus on meil samuti endal olemas, kus siseturg sealhulgas ehitussektor ja kinnisvara oli selgelt ülepaisutatud.
Majanduse vedasid õnneks 2010. aastal uuesti käima välisinvesteeringud ja eksport, kuna välisturud taastusid ja meile tuli ka välisinvesteeringuid, mitte siseriiklikud investeeringud.
Mis on siseturule investeerimise tulemuseks veel laenuraha arvel? Noored saavad kaasa tulevikus riigivõla taaga, mida tuleb kasvavate sotsiaalkulutuste taustal maksta tagasi ekspordituludest või uue laenu võtmisega. Mis võivad olla intressid 5 või 10 aasta pärast seda keegi ei tea. Null baasintressid on kriisiintressid ja ei jää lõpmata kestma. USAs juba pikema tähtajaga intressid ja inflatsiooni ootused tõusevad ning sellele järgnevad viiteajaga euro intressid kui majandus taastub. Kui halveneb riigi välistasakaal, siis satub surve alla ka Eesti ülitugev riigireiting. Sealt edasi kasvab risk pankade ja reaalsektori finantseerimise hinnale, võimalik et lüheneb ressursside tähtaeg.
Euroala ajaloo taustal ei ole välistatud, et siseturu stimuleerimise tulemuseks võib olla valdavalt hooajaline eufooria ning edasi aastate pärast jõuab kohale reaalsus - hoopistükkis aeglasem pikaajaline majanduskasv (bilansside parandamine), millega peavad rinda pistma juba uued valitsused ja ettevõtted.
Kui laenuraha võtta, siis tuleks seda teadagi investeerida targalt ja hoolikalt vägagi valitud projektidesse, mis toodavad mõõdetud eksporditulu ja mille tootlus on võetud riskidega tasakaalus. Võib mõelda mitmeid majanduse stimuleerimise lahendusi. Kasutada saab ala Kredex’i sarnaseid lahendusi laenuturu toetamiseks segmentides, kus on suurem vajadus täiendavaks toeks (väikesed ekspordile orienteeritud ettevõtted, tagatiste nappus, alustavad ettevõtted, innovatsiooni ja arendustegevuse toetamine, stardilaenud ja ekspordi kõrval impordi asendajate toetamine. Vastutus laenuvõtmise eest majanduses peaks jääma ikka pigem laenuvõtjatele.
Naljaga pooleks ka pärisorjusest vabanevad talupojad võtsid mõisnike käest alates aastatest 1830 laenu pigem tasa ja targu kui laenukraanid esmakordselt avanesid. Talupoegade vastutus laenuvõtmise ees oli lisaks individuaalsele vastutusele kollektiivne ehk kui üks taluperemees jäi võlgu tuli raha maksta tagasi teistel kollektiivselt. See oli äärmus, kuid pani uue laenumeetme avamisel enne mitu korda mõõtma.
Kõige parem oleks kui enamuse laenust võtaks erasektor ning pankadel on ju pikaajaline kogemus olemas, kuidas finantseerimise või kaasfinantseerimise lahenduste läbi majandust toetada. Koostöö riigi ja erasektori vahel toob tulemusi ka teistele euroala riikidele.
Täna napib pigem ekspordile suunatud töötavatest laenuprojektidest ja ideedest kui finantseerimisest. Raha puuduse taha head projektid valdavalt ei jää. Siiski leidub ka tühimikke, mida riigi kaastoel õnnestub senisest paremini täita. Koostöös leiab töötavaid lahendusi. Laenuvõtmise eel tasub mitu korda mõõta. Euroala riigid on alles hiljuti (2012) omal nahal kogenud, et kui oled piisavas mahus võlgu, siis negatiivsete asjaolude kokkusattumisel võid sattuda kergesti olukorda, kus oled rahvusvaheliste finantsturgude lõo otsas.
Päästeingliks oli toona vaid Euroopa keskpank, sest võlakriisi olukorras finantsturgude laenukraanid sulgusid. Mitmed euroala riigid vaevlevad täna madala kasvu käes hoolimata sellest, et on kasutatud agaralt investeerimist siseturule (vähem ekspordi konkurentsivõimesse). Pikaajalist majanduskasvu varasem laenuvõtmine kahjuks kaasa ei ole toonud. Eduka laenutegevuse puhul on ülioluline see kui head on äriprojektid ja mil määral investeeritakse tarka majandusse ja rahvusvahelisse konkurentsivõimesse. Täna on nii mitmel riigil kukil kopsakam riigivõla koorem, mida on vaja aastakümneid teenindada hoolimata rahvastiku vananemisest ja Aasia kasvavast konkurentsist, mis vähendab eksporditulusid. Aasia (mille jooksevkonto on plussis) ostab üles Euroopa ettevõtteid. Mida vähem kindlamatel sammastel seisab riigi rahandus ja väljavaade, seda kehvemad on paraku ka riigi erasektori laenuvõtmise tingimused.
Riigi laenutegevus mõjutab otseselt ka erasektori laenuvõimalusi. See on ka põhjus, miks mitmes euroala riigis on erasektoril täna halvemad laenuvõtmise tingimused kui konkurentidel tugevama rahandusega riikidest. Väikesed riigid peavad seejuures olema rahanduse osas keskmisest konservatiivsemad kui suured, viimastele antakse vead kergemini andeks. Ilma Euroopa Keskpanga võlakirjade tugiostude ja baasintresside langetamise toeta oleks erasektori laenuintresside erinevused euroalas püsinud ohtlikult suured, piirates kõrgema laenukoormusega riikide ettevõtete konkurentsivõimet olukorras, kus kasumimarginaalid on niigi tagasihoidlikud.
Lihtsustatult, mida rohkem riik laenuvõtmisega patustab, seda kehvematel tingimustel saab erasektor sealhulgas pangad laenu. Väheneb võimalus reageerida asümmeetrilistele majandusšokkidele. Alles 2012. aastal oli euroalas reaalne oht mahukaks pankrottide laineks erasektoris, mille suutis ära hoida Euroopa keskpank. Riigivõlakirjade intress survestas toona erasektori laenuintresse ja pankade laenuandmise võimet.
