Lisaks tõi 2009. aastal lühikest aega(ajal kui riik peatas maksejõuetuse hirmus sissemaksed II pensionisambasse) rahandusministri kohusetäitjaks olnud Seeder välja retoorilise küsimuse, et miks üldse koguda raha. Vaadake, mis on toimunud 50 aastaga - maksejõuetused, rahareformid ja mis iganes muu. Kuhu ka ei vaata, igal pool puha ohud. Kuid lisaks ohtudele on ka olnud võimalusi.

Seeder unustas mainida, et riigi suur kulu on tegelikult tulevastelt pensionäridelt praegu äravõetav raha, mille võrra riik vähendab nende esimesest pensionisambast saadavat tulevast raha. Tulevikule panustamise asemel saaks riik selle maksumaksjate raha kohe laiali jagada.

Mis siis juhtus 50 aastaga finantsturgudel, kuhu ka pensionifondide raha on jõudnud? Mõnigi vapustus on toimunud. Hiljutise uuringu kohaselt, mis käsitles USA aktsiaturu tootlust aastatel 1966-2015, tuleb välja, et siis börsile investeeritud ühest dollarist on saanud 102,17 dollarit. Inflatsiooni arvestades 13,74 dollarit. Pole ju paha? Või on?

Seeder räägib, et Eesti pensionisüsteem vajab suurt raputust, milleks keegi pole valmis. Võib-olla tuleks enne raputusi endale otsa vaadata. Täna kulutatud euro väärtus on kulutamise järel väärt 0,00 eurot. Tõepoolest null eurole pole tähtsust, kas ja milline on tootlus. Samas võiks jätta maksumaksjatele võimaluse koguda tulevikuks sääste ilma maksumaksjate poolt ülalpeetavate poliitikute kohe rahakulutamise plaanideta.

Tuleviku tootluste puhul ei saa lähtuda minevikust ning pole ka selge, kas meie pensionifondid suudavad kasvõi turu tootlust saavutada. Kui eesmärk on kohene tuleva aasta eelarveaukude lappimine, siis tõesti pole enam vajalikud diskussiooniteemad fondide tagasihoidlikest tootlustest, liiga kõrgetest tasudest ja kas need peaksid panustama Eesti tulevikku.