Seekord jõudsin järeldusele, et meie inimesel on suhteliselt raske siinseid hindu arvestades hoida tervislikku elustiili.

Jõusaalide hinnad ületavad Londoni kesklinna treeningsaalide hindu. Tervisliku toidu ostmisel peab aga olema inimesel üle keskmise paks rahakott.

Hollandi kobartomat maksab Maximas ligi kaks eurot kilo. Koti täis tomateid, millest ma tahstin pastat teha läks mulle maksma üle seitsme euro.

Ka banaani pakuvad Eesti toidukauplused utoopilise hinnaga, alla kahe euro. Suurbritannias on banaan üks odavamaid puuvilju poelettidel, mis siis, et see on ka seal välismaine toode.

Pooliku meloni eest küsib Maxima 3.20 eurot. Isegi Eesti porgand maksab 0.43 eurot kilost. Muide kõik eelpool nimetatud hinnad on Suurbritannia ühe kallima poeketi, Waitrose, hindadega ühe lati peal. Ainult, et Eesti inimese keskmine palk kuus on 500 euro ringis ning inglasel umbes 1300 naela (umbes 1550 eurot) kuus.

Kõige uskumatuma köögivilja hinna pälvis minu jaoks eestimaine, Luunja, värske kurk. Ühe kurgi hinnaks oli 4.39 eurot. Kui eestlane tahakski kodumaist toodet osta, siis selle karm hind pani mind ennastki kurgivalikul mõtlema ning ma valisin poole odavama Hispaania kurgi (umbes kaks eurot). Isegi kapsas on Eesti poodides saavutanud absurdse hinna-1.29 eurot ja pool kilo kunagist imeodavat hapukapsast maksab täna eestlasele 0.79 eurot.

Ainuüksi tervisliku rohelise salati valmistamise peale kulub eestlasel keskmiselt kümme eurot, mis pole ju põhitoit vaid selle lisand.

Suurbritannias räägitakse pidevalt sellest, kuidas inimesel on soovitatav süüa vähemalt viis puuvilja või köögivilja toodet päevas, et säilitada tervislikku eluviisi. Prantslased ja itaallased peavad oma ilu ja tervise saladuseks rohelist salatit, mida iga toidu kõrvale serveeritakse. Eesti hindadega arvestades on aga hea kui meie inimene suudab endale ja oma lapsele lubada ühe banaani päevas, rääkimata ebamaiselt kallist salati ja köögiviljavalikust.

Me kõik teame, et vaesel ajal sööb inimene palju saia, sest see on odav ja täidab kõhtu. Arenguriikides süüakse saia kõige kõrvale. Ka Eestis on sai poelettidel üks odavamaid tooteid, mida pea iga poes käia endale korvi soetab. See on ka ainus toode, mis mulle kogu poes käigu jooksul tundus odavam kui Inglismaal. Maxima pakub pätsi viilutatud saia 0.29 euroga. See on saialetis üks odavamaid.

Suure šokina mõjus riisi hind, mis ületas Suurbritannias müüdava riisi pea kolmekordselt. Kõige odavama paki riisi saab inimene Maximas soetada 1.29 euroga kui Suurbritannia poekettide riisivalik algab 0.30 naelast (umbes 0.50 eurot).

Ka kodumaised piimatooted on Suurbritanniaga ühel tasemel. Eestis maksab liiter Alma piima 0.70 eurot ja Inglismaal on võimalik osta 3.5 liitrine piimapakk 1.70 naelaga.

Arvestades kõrgeid toiduhindasid üllatab mind aga kodumaine alkoholilett. Ausalt öeldes ei teagi ma riiki, kus on võimalik osta liiter viina (Laua viin) nelja euroga ehk umbes kolme naelaga. Alkohol on Suurbritannias erakordselt kallis ja Eesti hinnad on nii veini kui õlle osas kordades odavamad. Mind üllatas, et Eestis on võimalik osta isegi pudel Argentina Malbec veini (2009) umbes viie euroga kui Suurbritannias on saranase pudeli hinnaks umbes 10-12 naela.

Ka suitsud on Eestis erakordselt odavad. Pakk Marlboro suitsu maksab siin alla kolme euro, Londonis aga üle kaheksa naela (umbes 10 eurot). Suitsu hind on Suurbritannias kõrgeks aetud aga just seetõttu, et soodustada inimeste tervislikke eluviise.

Kurb on see, et eestlasel ei ole võimalik keskmist palka arvestades poest osta tervislikku toitu. Odavam on soetada pakk suitsu, pudel viina ja päts saia kui osta köögi– ja puuvilju. Muret teeb ka see, kui Eesti inimesel ongi soov kodumaist toodet osta ja siinseid ärisid toetada, osutub tihti odavamaks valikuks välismaine toode, mis on poole odavam. Mujal maailmas on ikka vastupidi- kodumaine toode on odavam kui välismaine toode. Siinohal pean ma silmas just Eesti kurgi utoopilist hinda. Kas tõesti on võimalik, et ühe peenikese värske kurk maksab rohkem kui pudel viina.