Eestist peab saama omanike riik
Euroopa majandusruumis tegutses 2003. aastal 19,3 miljonit ettevõtet, millest 92% olid mikroettevõtted, kus töötas 0-9 töötajat. 99% olid väikeettevõtted. Kusjuures koguni pooltes ettevõtetes ei olnud ühtegi töötajat, ainult pereliikmed ja omanik. Eestis on hetkel veidi üle 90 000 ettevõtte (millest 6 241 on aktsiaseltsid, 59 787 osaühingud, 21 830 FIE-d).
Ja nüüd te küsite, kuhu ma sihin? Et mu ülesanne on täna rääkida Eesti majanduse prioriteetidest, siis sooviksin teile täna tutvustada kolme olulisemat. Ma usun, et Eesti majanduse arenguprioriteet number 1 on väikeettevõtluse arendamine, mis tagab meile konkurentsivõimelise majanduse. Nagu näitab statistika, on enamik väikeettevõtjad ka ise endale tööandjad. Tööandja roll on ihaldusväärne. Kui soodustada tööandja rolli võtmist nende inimeste poolt, kes seda kanda jõuavad, loob see parimad eeldused jätkusuutlikuks majanduskasvuks.
Väikeettevõtluse areng paneb inimesed paremini tööle, motiveerib neid ja loob uut, kodumaist kapitali. Mõned väikeettevõtted kasvavad suureks ja kindlasti on ka täna siin saalis neid tööandjaid, kes on alustanud nt hotellitoas ja annavad täna tööd sadadele inimestele. Väikeettevõtted on nagu lumepallid, millest osadest saavad veerema pannes laviinid. Ja naljaga pooleks, uued liikmed Eesti Tööandjate Keskliidule.
Riigi ülesanne on luua parimad võimalused, et inimesed oleksid maksimaalselt motiveeritud ettevõtlusega tegelema — kui see on nii, kuid tänases Eestis see nii ei ole, siis väheneb rahulolematus madalate palkadega ja siitkaudu ka tööandjatega, nagu hästi teate. Paljudele neile, kes ei ole rahul töövõtja rolli eest pakutava tasuga, peavad riik ja omavalitsused aitama luua piisavaid võimalusi hakata tööandjaiks — juhul, kui nad mõistavad kaasnevat vastutust ja riske.
Inimesed kes ettevõtlusega otseselt seotud ei ole, ei julge uuringute andmetel teha seda riskivõtmise kartusest ja läbipõrumise hirmust.
Samuti on ju ettevõtjad pätid ja liigkasuvõtjad.
Või vähemalt nii arvavad paljud. Riigi võimalused selle väärarvamuse murdmisel on piiratumad kui teie omad. Mitte ainult kui tööandjate liidu , vaid kõigi ettevõtjate omad.
Eestis ei räägita veel life-style ettevõtetest. Inimestest, kes koovad ettevõtte ümber oma igapäeva elu.
Loomulikult ei saa igast sulasest peremeest, seda näitas nõukogude majandus. Aga väga paljudes sulastes võib siiski saada peremees, kui talle anda võimalus. Seda on näidanud meile taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimesed 15 aastat. Mõnest sulasest saab isegi väga hea peremees, kuid kapitalismis ainult ajudest alati ei aita. Vaja on ka kapitali ja riskijulgust. Riik saab abiks olla nii stardikapitali osas kui ka riskijulguse mõõdukas kasvatamises.
Eestis räägitakse väikeettevõtluse rollist majanduses kaunis vähe. Võib-olla on selle üheks põhjuseks väikeettevõtluse tagasihoidlik maine. Ikka on uhkem ulatada peene rahvusvahelise kontserni visiitkaarti, sõltumata sellest, mis positsioonil sa seal oled, või mis tööd sa seal teed, kui tunnistada, et pead väikest vürtspoodi äärelinna tundmatu nimega uulitsal.
Euroopas on aga ka väike suveniiritöökoda, pitsarestoran või oma mänguasjapood juba päris kõva sõna. 1%-line osalus 1 miljardi kroonise käibega ettevõttes on enamasti sama väärtuslik kui 10%-line osalus 100 miljoni kroonise käibega ettevõttes või 100%-line osalus 10 miljoni kroonise käibega ettevõttes. Nii lihtne see ongi.
Paljude väikeettevõtete hulk stabiliseerib majanduskeskkonda. Majanduse riskid kasvavad, kui kogu riik on orienteeritud vaid paarile sektorile või Eesti puhul kümnele või sajale suurfirmale. Väikeste tegijate jaoks leidub alati mõni auk, kust läbi pugeda, isegi kui üldine keskkond ei ole nii soodne. Ja just selline on tänane Euroopa ja maailma majandus.
Juhtiv majandusajakiri BusinessWeek tõi hiljuti ära suuremate tööstusriikide käesoleva aasta majanduskasvu prognoosid, kus tuli välja, et Euroopa Liidu keskmine majanduskasv jääb sellel aastal täpselt samale tasemele, mis ta oli eelmisel aastal 2,2%.
Vana Euroopa aga kukub, Suurbritannia näiteks 3,4%-ilt 2,5%-le, mis on tegelikult päris märkimisväärne, arvestades majanduse suurust. Eesti enam kui kaks korda kõrgem majanduskasv Euroopa Liidu keskmisest näitab, et tagasiminejaid on veel. Ka Hiina majanduskasvule prognoositakse tagasiminekut 9,0%-ilt möödunud aastal 7,5%-le sellel aastal.
Majanduskasvu aeglustumine mõjutab suuri ettevõtteid väga tugevalt. Sageli kaotavad sellises olukorras paljud inimesed töö. Ja ring saab täis: kui tööd ei ole, tuleb endale ise töökoht luua.
Eesti majanduse arenguprioriteet number 2 on kahtlemata haridus. Me ei räägi siin ainult üldharidusest; mitte ainult kutsehariduse maine parandamisest ja tellimuse suurendamisest; mitte ainult akadeemilise ja rakenduskõrghariduse proportsioonide tasakaalustamisest.
Kõige suurem vajadus on tehnoloogia paradigma ja probleemide lahendamise praktika sissetoomise järele kõikidel õppetasemetel. Õigesti valimise oskus tuleb siis, kui oled tihedamini seatud valikute ette. Kogemus karastab.
Iseenesest mõistetav on ka see, et kõrgharidus ning teadus ja ettevõtjad ei saa asuda üksteisest valgusaastate kaugusel. Te peate toimetama käsikäes. Koostöö nõuab alati mõlemapoolset panust.
Kõrgetasemeline innovatsioon ei teki tühjale kohale. Einsteinil tekkis väidetavalt 15-aastaselt filosoofiline mõte: “Aga mis siis saab, kui valguskiirele liikuda valguse kiirusega järele!”
Natuke hiljem suutis ta oma mõtetest arendada absoluutse mineviku ja absoluutse tuleviku mõisted, siis sõnastas eri- ja üldrelatiivsusteooriad.
See näide illustreerib mõtet, et tühja koha pealt innovatsiooni ei tee.
Eesti vaimne kapatsiteet teadusasutustest tuleb majandusteekonnale kaasa võtta. Siis on võimalik ka kuhugi jõuda.
Väikeettevõtluse baasi kasvatamine algab samamoodi haridusest. Ettevõtluse ja ettevõtlikkuse esimene pisik peab olema noores poisis või tüdrukus 14 või 15 aastaselt.
Kui seda alget siis ei väetata, oleme endale jälle juurde võitnud inimese, kes eelistab palgatööd iseendale töö andmisele. Eestis on täna end pigem ettevõtjatena nägevaid inimesi keskeltläbi kaks korda vähem kui Euroopa Liidus või Ühendriikides.
Kõik algab ettevõtlusest. Ka edukas tööhõivepoliitika. 6 kuud passiivselt töötuna olnud inimest on raske tuua tööjõuturule tagasi õpetades talle selgeks uue ameti. Aga kui sa annad talle tööriistad, millega oma olemasolevatest oskustest, eluviisist ja majapidamisest kujundada ettevõte, siis on tal võimalus.
Ma küll mõistan osaliselt kriitikat FIEde suhtes, mis puudutab maksuküsimusi.
Aga olgem enese vastu ausad — need ongi enamasti need ettevõtlikud inimesed, keda me peame hoidma ja toetama.
Eduka tööpoliitika teine sammas — ei ole töötu toetused. Toetuselt tööle saame inimesed siis, kui töö tasub. Maksudel on moraalne mõõde. Maksud peavad olema sellised, et ühiskonnal tervikuna oleks neist suurim kasu saada.
Eesti majanduse arenguprioriteet number 3 on konkreetselt transpordi ja logistika struktuuri arendamine, selleks et luua parem investeerimiskeskkond.
Möödunud aastal enam kui 500 Euroopa, Ameerika ja Aasia äriliidri hulgas läbi viidud uurimus näitas, et kõige tähtsam on investeerimiskoha valikul just transpordi ja logistika struktuur. Seda näiteks kaugelt olulisem madalate maksude ees. Teisel kohal oli produktiivsuse potentsiaalne kasv ja kolmandal kohal telekommunikatsiooni kvaliteet. Need eelistused näitavad, mida on vaja teha selleks, et kaasata investeeringuid ja et te ise investeeriks Eestisse.
Kuigi Eesti maksud on täna meie lõunanaabritest lätlastest ja leedulastest pigem kõrgemad on uuringust näha, et maksusüsteemi puhul ei hinnata mitte niipalju maksude taset, vaid nende stabiilsust. Siin on Eesti olnud edukas.
Küll aga on investeerimiskoha valikul määrava tähtsusega sihtturgude lähedus. Seetõttu on Eestil näiteks Läti ja Leeduga võrreldes väga tugev konkurentsi eelis — Soome ja Rootsi on palju maksujõulisemad turud kui Venemaa ja Valgevene. Transpordi olulisust näitab kasvõi asjaolu, kui palju käib Tallinnas Soome turiste ja kui palju nad siia raha jätavad.
Hea transport ja logistika on toonud paljud Soome ettevõtted kõigepealt Eestisse ja alles palju hiljem on nad läinud siit võib-olla edasi Läti ja Leetu. 15 aastat tagasi, kui piirid avanesid, oli igal eestlasel n-ö oma soomlane. Ja tagant järgi vaadates on see olnud meie majanduse konkurentsivõime kasvatamise seisukohalt väga hea.
Selge see, et väikeettevõtlus on majanduspüramiidi alumine osa ja sellest riigi majanduse kui tervikliku konkurentsivõimelisuse tagamiseks ei piisa. Suurfirmade investeeringute ligimeelitamiseks tuleb teada, mida nad vajavad selleks, et ehitada Eestisse mõni uus tehas ja millega me saame juurde sadu uusi töökohti ja palju uusi oskusi ja kogemusi.
Investeeringute kasulikkust riigi majanduse konkurentsivõime suurendamisel näitab hästi Hiina, mis varem oli vaid allhangete teostaja, kuid nüüd on temast saanud kiirestiareneva majandusega maa, mis suudab maailmaturule tulla juba oma kaubamärkidega. Samuti Lõuna-Korea. Üha enam ka India. Kui oskused ja teadmised on omandatud, leidub taas neid, kes tahavad ja julgevad ettevõtluses kätt proovida.
Kokkuvõtvalt tahaksin rõhutada: Eesti majanduse areng sõltub esiteks majanduse vundamendi — väikeettevõtluse arengust. Poliitiliselt võiks see kõlada loosungina, et Eestist peab saama omanike riik.
Ning teiseks, eelnimetatu aluseks on haridus. Kui ma suhtume haridusse realistlikult ja laseme oma lastel koolis lahendada samu probleeme, millega nad edaspidi elus silmitsi peavad olema, siis saame tunduvalt paremini hakkama. Sealt tuleb ka kõrge lisaväärtusega tööjõud.
Ja kolmandaks, investeeringute kaasamiseks võimalikult soodsa keskkonna loomine, millest üks tähtsamaid on transpordi ja logistika struktuuri areng, milles riik peab mängima jällegi suures osas esimest viiulit.
Kui me nendes kolmes asjas edukad oleme, suurendame sellega Eesti konkurentsivõimet Euroopas ja Euroopa konkurentsivõimet tervikuna. Või nagu Rootsi endine peaminister Carl Bildt paar päeva tagasi Financial Times’is kirjutas — Lissaboni protsessist on märkamatult saamas Tallinn-Bratislava protsess.
