Varasemad leiud maaharimisest ja karjakasvatusest pärinevad 6.-8. sajandist e.m.a Saaremaalt Asvast. Määrava tähtsusega elatusharuks muutus maaviljelus meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Samal ajal ilmus aleviljeluse kõrvale ka põlispõllundus. Alepõllu tegemiseks raiuti maha tükk metsa, puudel lasti umbes aasta kuivada ning siis need põletati. Mõne aasta pärast alepõld enam suuremat saaki ei andnud ja taas tuli teha uus põld. Põlispõldu hariti aastast-aastasse samas paigas. Seda tuli viljakuse taastamiseks pidevalt väetada. Samal eesmärgil jäeti osa põllust aastaks harimata — kesaks. Esialgu jagati maa kaheks, poolele külvati, pool puhkas.

Vanimaks teraviljaks oli oder. Kasvatati ka nisu, kaera, hernest, uba, naerist ja lina, hiljem lisandusid kapsas ja kaalikas. Tänase tähtsaima leivavilja, talirukki kasvatamine algas 11. saj. teisel poolel. Talirukki levimine tähendas muutust kogu maakasutuses. Kujunesid eeldused kolmeväljasüsteemi tekkeks, mille puhul vaheldusid talivili (rukis), suvivili ja kesa. Võimalik, et selline põllumaa kasutamine oli tuntud juba 13. sajandil. Alates 16. saj. esimesest poolest oli kolmeväljasüsteem üldlevinud ja tavaline nii talu- kui mõisapõldudel.

See ei tähendanud, et vanemad põlluharimisviisid ja -süsteemid kadusid jäägitult. 19. saj. alguseski hariti eriti Liivimaal põlispõldude kõrval ale- ja kütisepõlde. Kaheväljasüsteemi esines kohati viletsamatel maadel veel 19. saj. keskpaiku.

Peale Eesti alistamist 13. saj. hakkasid tekkima mõisad. 16. saj. sai talupojast sunnismaine pärisori. Mõisate tekkimine ei toonud esialgu uuendusi põlluharimissüsteemis ega põllutööriistade hulgas. Mõisamajanduse tulukuse tagas vaid tasuta tööjõud. Samal viisil ja samade tööriistadega tegid talupojad teotöö ja harisid oma põllud.

Olulised põllumajanduslikud uuendused toimusid 18. saj. lõpul. Mõisates hakati kasvatama uusi kultuure (kartul, ristik) ja võeti kasutusele paremaid tööriistu (hõlmadrad, raudpulkadega äkked). Kolmeväljasüsteemi asemele hakkas tekkima viljavaheldusega mitmeväljasüsteem, mille puhul mulla viljakus tagati põldheina, teraviljade ning muude põllukultuuride vaheldumisi kasvatamisega ja korrapärasema väetamisega. Mustkesa enam ei peetud. 19. saj. keskpaiku, kui algas teorendi taandumine raharendi ees ning talusid hakati päriseks ostma, kandusid need muutused ka taludesse.

Allikas: Eesti Rahva Muuseum