Tehh, kus Lastevorst valmib, on ajakirjaniku hinnangul vägagi normaalne - puhtusest peetakse lugu, põrandad on pesemisest pidevalt märjad ja isegi seinakell on eraldi kileümbrises.

Suurtes kastides ootavad vorstiks segamist erinevad hakklihad. Ühes kastivirnas hakkab silma ka tundmatu roosakaspruun mass, mis on mehaaniliselt kondistatud lihamass. Sellest valmib vorst hinnatundlikumale kliendile.

Suur masin, kutter, segab veisehakkliha ja vürtse. Seejärel lisatakse segule seahakkliha, vett, nitritsoola, lihavalku ja muid aineid ning algul roosakas mass muutub üsna hallikaks.

Vorstisegusse lisatakse hoolega vett, sest töötlemine lõhub lihas olevad rakud ja lihamassi maitse jääb kuiv. Vesi teeb aga vorsti mahlakaks.

Oleg Grossi tööstuse Lastevorstis on 49 protsenti eri hakklihasid, muu mass koosneb lihavalgust, veest ja tärklisest, mis aitab vett siduda. Keeduvorstide lihasisaldus võib tootjast ja vorstimargist olenevalt väga varieeruda – kõikuda nulli ja 60 protsendi vahel.

Kuterdatud mass läheb edasi vorstipritsi juurde.

Kui vorstimass on kilesse pritsitud ja sellele vorsti kuju antud, riputatakse värsked vorstilatid suurtele restidele ja viiakse ahjudesse. Peale küpsetamise saab ahjudes vorste ka suitsutada.

Vaata ka videot Eesti Päevalehe tasulisest digilehest ajaleht.epl.ee.