Ivar Vigla — Mees, keda pole
Vigla: Kuulan tähelepanelikult.
Mina: Ma nüüd ei tea, kas tasub üldse küsida nõnda, aga igatahes valisime teid nädala persooniks ja seega kirjutan teist nüüd lugu.
Vigla: See on nüüd küll halb mõte. Lihtsalt, minu lipulause on: inimene, keda polnud. Olen sellest pikad aastad kinni pidanud ja üritan seda pikalt jätkata. Olen teiega sõber, aga intervjuuga vastu ei tule.
Mina: Nojah, saan aru. Siis teine plaan. Äkki olete sellega nõus, et lubate mul õhtul vaadata, kuidas oma uudistesaadet teete? Te ei pea minuga rääkima ega üldse tähelepanu pöörama minule.
Vigla: See plaan ka ei meeldi. Ma ei saaks teid niiviisi kööki lasta. Ei saa näidata, kuidas siin vorsti tehakse. Mitte, et mingeid saladusi oleks, aga terane inimene võib mõnda detaili tähele panna ja siis kirjutate sellest. Ei, ei, nii ei saa.
Mina: Mis siis ik…
Vigla: Ma ei ole väärt seda, maailmas on palju inimesi, kes ei ole väärt, et nendest räägitakse, kuid ikka neist räägitakse. See on nii. Otsige endale mõni muu inimene, huvitavam. Olgu, nägemist.
Energiapomm Vigla
See, et Vigla ebahuvitav isik on, pole loomulikult tõsi. Mees, kes juba aastakümneid tegev Eesti raadio- ja telemaastikul, ei saa lihtsalt igav olla, nagu ka mitte täielikult edevusevaba ning eneseväljendussoovita. Ei pea ju alati mikrofoni või kaamera ees seisma, et endast märk maha jätta. Kõike seda, mida öelda tahad, on võimalik väljendada ka oma alluvate kaudu. Eriti, kui nad on reporterid ning nende teha on Eesti vaadatuim uudistesaade “Reporter”.
Sestap ei imestagi, kui too energiapommi mainega “vana” (Vigla lemmikväljend -toim.) mu telefoni teel viisakalt seenele saadab ja sama rütmiga uudiseid edasi teeb.
Energiapomm on Vigla olnud juba lapsepõlvest saati. Nagu ütleb tema kunagine füüsikaõpetaja, praegune Muhu põhikooli direktriss Senta Room, ei saagi saare poiss tagasihoidlik olla. “Rõõmsameelne tore koolipoiss, optimistlik. Ta oli kõikides ainetes hea. Oli tugev ja tark,” kirjeldab ta väikest Ivarit. Õpetajale meenub üks lugugi: “Küsisin ühe korra temalt küsimuse, et mis sa arvad, mitu korda peab targale lapsele ütlema, et ta käsku täitma hakkaks. Tema arvas, et oma kümme korda ikka. Mina aga ei kavatsenud talle kümme korda ütlema hakata ning soovitasin tal isalt diktofoni küsida ning endale salvestada, et saaks kümme korda kuulata, et spordijalatsitega koolis ei käida.” Diktofoni poiss pärast seda veel ei küsinud, aga spordijalatsitega ka enam ei käinud.
Ajakirjanik Vigla
Hiljem Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnaski polnud Vahur Kersnaga samale kursusele sattunud Viglal diktofoni. Selle asemel oli tal aga mikrofon ja kitarr ning kirg teha muusikat, nagu seda mitte keegi teine veel teinud polnud. “Ta tahtis üllatada ega tahtnud teha seda, mida teised teevad,” räägib kursusekaaslane, Eesti Päevalehe spordireporter Andrus Nilk.
Vigla hitte “Eesti, Eesti”, “Helsingin Sanomat”, “Lehmad libedal jääl” ja veel paljusid teisigi lasti raadiost tihti. Vähemalt nii räägitakse.
Endine kursusekaaslane, ajakirja Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Ude: “Mäletan üht korda, kui käisime temaga peol, üht bändi kuulamas, kus laulis Volmer (Hardi Volmer). Mõtlesin, et lähme nagu noored ikka peol käivad, tantsitakse jne. Tema istus aga maha ning hakkas kuulama: Ahaa! Bassikeeled kuulsin ära, trummi ka. Lähme.”
Sama konkreetsus tuli Viglale kasuks hiljem, kui peale lisaerialana raadiot õppinuna sinna ka tööle läks. “Tere hommikust, põllumehed!” sai tema saateks.
“See oli koht, kuhu noor Vigla oli nagu valatud. Muhumaa liivalt tulnud mees. Ma ei tea kedagi teist, kellele oleks tema esimene töökoht niivõrd hästi sobinud kui tema,” räägib endine kolleeg Jüri Pihel. Internetistki leiab vihjeid, kuidas Vigla viksitud kingade ja ülikonnaga määrdunud põllumeestega põllul kekslemas käis.
Telestaar Vigla
Samas ei saa Pihel väita aga samasugust loomulikku oskust saada hakkama Vigla teisel ametipostil, milleks alates 1987. aastast osutus telesaate “Noortestuudio pärastlõuna” juhtimine. Esimene saade Eestis, kus mängiti lääne muusikavideoid. “Ta kaotas igasuguse järje. Oli raadiost tulnud mees ja harjunud sellega, et keegi teda ei näe. Soris saate ajal paberites, luges küsimusi maha, ei mäletanud inimeste nimesid,” meenutab Pihel. Ometi suutis Vigla mõne aja möödudes hüpata välja ekraanile äärmiselt hästi sobiva Vahur Kersna varjust, kellega koos saadet tehti. “Ta leidis otsetee lihtsa inimese südamesse. Tal on tohutu õppimisvõime ja ta on ka väga tark mees,” kiidab Pihel ja lisab, et Viglal on üks omadus, mida väga sageli teistel pole: “Mõnikord on inimestel nii, et nad kaotavad väliselt sihi ja orientiiri. Arvan, et Vigla pole seda kunagi kaotanud.”
Samas pole Vigla mitte alati kõiges, mis ta ette võtnud on, edukas olnud. “Juba ülikoolis ärika mainega Vigla rist on alati olnud rahaasjad. 1993. aastal vallandati Vigla Eesti Raadiost hoobilt, kui selgus, et ta esitas “Äriraadios” esinenud firmadele topeltarveid (ühe raadio ja ühe oma nimel). Vigla nimetas süüdistusi laimukampaaniaks,” kirjutas Eesti Ekspress kolme aasta eest, septembris 2004. “Kuid ka Makarovi (Jüri Makarovi) kompaniist sai ta sule sappa seoses finantsmahhinatsioonidega — peatoimetaja Vigla ja majandusjuht Alar Rästa lahkusid Makarovi palgalt 6. mail 1994.”
Võib-olla seepärast hoiabki rullnokkade looja tänapäeval madalat profiili, räägib avalikkusega vaid siis, kui väga-väga vaja ning väljendab end läbi teiste. Mitme sõbra sõnul pole Viglal enam nende jaoks aega, ta hoiab kõik endale ning on üksildane.
Kuidas vimkast tõusis paanika
1991. aasta 16. veebruari õhtul kohe pärast suusatamise MMi ülekannet, enne järgmise saate algust, tuli ETVst eestlasi hirmutav teadaanne: Soome sajamargane kõrvaldatakse käibest.
Seda, mis järgnes, võib kirjeldada ühe sõnaga: paanika. Inimesed, kes olid ühel või teisel viisil suutnud tol ajal haruldasi Soome rahatähti mustadeks päevadeks või mõne kodumasina ostmiseks koguda, tormasid keset ööd raha vahetama. Diile tehti tänavatel, bussipeatustes, kõikjal, kus keegi oli nõus Soome sajalisi vastu võtma.
Eesti Ekspress kirjutas kolm aastat tagasi: “Tänavakurss langes kuni kaheksa korda. Leidus üksikuid nutikaid, kes tol ööl kõvasti teenisid, aga paljud õnnetud kaotasid.”
Mida paanikaööl veel ei teatud, oli see, et tegemist polnud tõsiselt mõeldud uudisega, vaid Ivar Vigla välja mõeldud naljaga, mis tõenäoliselt ei pidanud lõppema nii nagu läks. Või lõppes? Oli äkki see trikk mõeldud just selleks, mis jäädvustaks Vigla nime igavesti teleajalukku? Seda võib vaid arvata.
Tõsiasi on, et pärast vempu päris televisioonilt aru Soome valitsuse teabetalitus. Veelgi hullemalt reageeris üks meesterahvas, kes helistas telemajja ning teatas, et 15 minuti pärast lõhkeb seal pomm.
Toomas Lepp: kahepalgeline mees
Toomas Lepp
OÜ Spordikanal juht
Vigla on kahepalgeline nagu kõik inimesed. Ühel pool ongi soov end mitte eksponeerida, teisalt soov teisi ekskrementeerida. Nii nagu “Ärapanijas”, ainult kaadri taga. Vigla näib ühelt poolt olevat iseseisev ja vaimukas, teiselt poolt vaid teiste abil toimiv ja kohutavalt labane nagu “Wremja”.
Üledimensioneerimine aitab Viglal varjata tegelikke allusioone. Aitab toimida, ühelt poolt võib-olla tsensuuril, teiselt poolt ehk kontrollimatul vabadusel.
Erki Berends: veenmisjõuline mees
Erki Berends
Reporteri päevatoimetaja
Vigla on osanud üsna hästi ära tabada, mida keskmine vaataja väga ootab. Ta möllab palju ja pendeldab toimetuste vahel energiapommina ringi. Usun, et nii mõnigi temast paarkümmend aastat noorem mees sellise energiaga silma ei paista.
Viglat pean ka veenmisjõuliseks. Ta paneb uskuma, et kõik, mida tehakse, on õige. Nooremad kolleegid vaatavad talle kindlasti alt üles kui iidolit. Vanemad? Võib-olla me ei jaksa niimoodi vaadata, oleme selleks liiga väsinud.
Jan Uuspõld: usaldusväärne mees
Jan Uuspõld
endine kolleeg
Ivar Vigla on selline mees, keda võib alati usaldada. Selles mõttes, et kui temaga tööd tegema hakata, siis sealtpoolt ideedepuudust kunagi oodata ei ole. Ideed on tal aga alati üsna hullud, millest pahatihti ei pruugi algul aru saada. See ajab natuke hirmu nahka, aga kogemus näitab, et tuleb ära teha. Sest tulemuseks võib olla suurepärane killer joke, mille kaudu koguneb hulgaliselt sõpru, aga ka vaenlasi. Et on nurisejaid, ei tähenda, et nali oleks halb, vaid vastupidi. Tal on ilmselt väga hea sotsiaalne närv ja see garanteerib tema töödele edu. Ühesõnaga, ta teab, mida inimesed tahavad, ja pakub neile seda täie rauaga. See teeb temast ka Kanal 2 ühe suurema reitinguhai.
“Wremja” aegadest mäletan ma ka näiteks seda, et kaamera pidi kogu aeg käima, operaator pidi hoo pealt autost välja hüppama töötava kaameraga, söögipause ta ei tahtnud teha, sest töö ajal söövad sead ja üleüldse söömine on labane. Nii me siis ei söönudki, vaid pritsisime hommikust õhtuni ainult väärtuslikku mahla välja.
Seda ma ei tea, milline on Ivar Vigla tavalise inimesena, sest pärast võttepäeva mindi alati mõne minuti jooksul laiali, iga roju oma koju. Mingit arutlemist, et kuidas keegi ennast tunneb või kuidas läks — seda ei olnud. Konkreetne vend selles mõttes. Kui temalt küsida, et mis mees ta muidu on, siis ta vastab, et vanad, ei ole mõtet hakata nisu suust välja ajama. Davai, vuntsid ette ja kütame. Aga mis peamine: ta ei ole kunagi tige, kõike seda teeb ta nii, et huumoriseier on alati punase peal.
Andrus Nilk: omaette mõtleja
Andrus Nilk
EPLi spordireporter, kursusekaaslane
Ei saa öelda, et ta oli selline viks, viisakas ja tubli koolipoiss. Tegi oma asjad ära siiski. Praegu on aga endasse hoidev. Kui teistega kursuselt saab suhelda, siis hoiab tema just eriti oma rida. Kui Kersnaga veel suhtleme, siis Vigla on selline omaette mõtleja.
Ivar Vigla
sündinud 16.02.1962
Haridus: 1985 lõpetas Tartu Ülikooli ajakirjanduseriala
Ametid
• 1985-1987 Eesti Raadio raadiosaade “Tere hommikust, põllumehed” juht
• 1987-1993 ETV, alguses saatejuht, hiljem produtsent
• 1994- Kanal 2 produtsent, “Reporteri” tegevtoimetaja
Ivar Vigla tsitaadid
• “Rahvas, raibe, söögu heinu!
• “Ma pole kunagi mingi aktivist olnud: ei mingit sporti ega näiteringe. Keskkoolis olid õlu ja mootorratas.
• “Võib-olla teie saate aru, mis toimub, aga mina ei saa enam mitte midagi aru.
• “Mina ei vaju kunagi läbi.
• “See oli Eestimaa suurim häppening, pikkade nugade öö.
TASUB TEADA
• Ivar Vigla võttis 2005. aastal oma reklaamifirmast Norgen Projekt pool miljonit krooni dividende;
• mõtles välja vastepühaku Zorro, keda “Wremjas” kehastas Jan Uuspõld;
• leppis Pärnu linnaga soojades suhetes oleva suhtekorraldusfirma Bona Verbumiga kokku, et edastab “Reporteris” Pärnut positiivselt kajastavaid uudiseid;
• arvab Postimehe arhiivi kohaselt, et teleka vaatamine üle pidulaua on saanud eesti rahvakombeks.
