Toiduaine liidu juhataja sõnul on lisaainete kasutamise peamisi põhjusi kaks:

  • Toiduainetele on esitatud palju nõudmisi (maitsev, hea väljanägemine, sest inimene ostab silmadega, meeldiv lõhn, säilivus) ja nende täitmiseks tuleb pöörduda teadlaste poole, kes leiutavad lisaaineid — täiuslikkuse saavutamiseks jääb looduslikest sageli väheks
  • Toiduahel toorainest tarbijani on muutunud pikemaks — see tingib lisaainete kasutamise tootjate poolt, sest tootjad peavad garanteerima ohutu ja kvaliteetse toidu.

Lisaaineid lisatakse toidule tehnoloogilisel eesmärgil (sest me keegi ei taha rääsunud, värvuse kaotanuid ja maitsetuid või ebameeldiva maitsega toiduaineid) ning lisaaine kasutamine peab olema põhjendatud.
Tegelikkuses on kõik toiduainete valdkonnas kasutatavad E-ained ülima põhjalikkusega kontrollitud, nende kasutamise piirnorme on eelnevalt hinnanud Euroopa Toiduohutuse Amet (EFSA) ning võib öelda, et toiduainetööstuses kasutatavad E-ained pole ohtlikud, kui tarbimisel ei ületata määratud piirnorme ning süüakse mitmekesiselt ja tervislikult.

E-ained looduses

Looduslikul kujul leidub E-aineid paljudes inimestele tuttavates toiduainetes, kuid seda lihtsalt ei teata. Näiteks jõhvikates leidub bensoehapet, mida kasutatakse säilitusainena E210, ja paprikas E160c, mis on tuntud punase toiduvärvina, glutamaaati aga selleris, brokolis, seentes, Parmesani juustus, tomatites, mis on tuntud maitsetugevdaja. Neid lisaaineid kasutab ka toiduainetööstus.

EL ühtne süsteem tagab ohutuse

EL-s on loodud ühine lisaainete süsteem — E-ainete süsteem ja neil on Euroopa numbritunnus ehk E tunnus. E tunnus tähendab, et lisaaine on läbinud vastavad ohutuse hinnangud, neid on teaduslikult uuritud ja testitud ja nad on saanud kasutusloa EL poolt. Seega on E-number lisaaine ohutuse garantii.