Jõuluvana, äri- või usumees?
See on tõeline küla, kus on jõuluvana postkontor, jõulupoed ja -restoranid ja kus saab koguni põhjapõdraga sõitu teha. Postkontor ei ole seal sugugi juhuslikult, sest jõuluvana saab lastelt aastas üle poole miljoni kirja.
Ning mõelda vaid, see on ainuke koht maailmas, kuhu võib minna jõuluvanale külla millal tahes, isegi suvel.
Moodne jõuluvana lobistab euroliidus
Ja see jõuluvana on päris moodne ja ilmaasjadega hästi kursis. Sest ega ta muidu oleks saatnud Euroopa Liidu peakorterisse Brüsselis oma päkapikke, kes on püüdnud kuluaarides tähtsaid ametimehi veenda, et just see on jõuluvana õige kodupaik.
Korda pole see neil veel aga läinud. Ja mis seal imestada, kui isegi Soome lapsed kahtlevad, ega jõuluvana päriskodu ole hoopis mitte Korvatunturis ja Rovaniemis on rohkem niisugune esinduskodu.
Kuid Soome jõuluvana teab väga hästi, et ta pole ainus: Rootsi jõuluvana elab Moras, Taani jõuluvana Gröönimaal ja Ameerika oma kogunisti põhjapoolusel.
Minu lapsepõlves olid need asjad natuke keerulisemad. Jõuluvana oli nagu salakaup, mida poleks tohtinud olla, aga kes ometi vargsi kohale ilmus ja kuuse all oma kotist kõiksugu huvitavaid asju välja võttis.
Selle punases kuues mehe asemele taheti vägisi sokutada üht teist, sinises kuues meest, kel sama tore habe, aga kes miskipärast kandis nime näärivana.
Ehkki näärid oli vana eesti pidu, oli see ümberpööratud mantliga mees rohkem ideoloogiline jõuluvana. Ja lapsed ei saanudki õieti aru, mis mees ta on, ning lugesid jõulude ajal näärisalmi ja nääride ajal jõulusalmi.
Õnneks sai see kaksikelu otsa ja nüüd on näärivana läinud edasi või tagasi ida poole ning käib detsembri lõpus Soome ja Eesti jõuluvana piiril sõbralikult tervitamas.
Nagu heal lapsel, on ka jõuluvanal mitu nime ja koguni mitu päritolu. Ja kõik nad elavad sõbralikult koos ega lase end põrmugi häirida sellest, kui too Soome jõuluvana püüab teistest natuke tähtsam olla. Eriti kui ilmneb, et jõuluvana ei olegi sama vana kui maailm, vaid palju noorem, tegelikult lausa poisike, ehkki uhkeldab oma valge habemega.
Punakuues jõulutaat on Coca-Cola looming
Tuleb välja, et muhe jõulutaat on pika arengu tulemus, ühendades endas kaht ristiusutegelast. Just selle tausta tõttu püüdsid minu lapsepõlveaja punategelased talle vägisi sinist kuube selga sikutada.
Üks neist on Püha Nikolaus, kes elas neljandal sajandil Väike-Aasias ning kellest pärast surma sai märter ja kes kuulutati laste, meremeeste ja rändajate kaitsepühakuks.
Ja teiseks Jeesuslapsuke, sest on ju jõulud kristlikus maailmas Jeesus Kristuse sünniaeg.
Algul käis Nikolaus koos Jeesuslapsukesega öösiti ringi, tuli enamasti sisse korstna kaudu ja poetas lastele sukkade sisse kingitusi, mis hommikul suure rõõmuga üles leiti.
Kunstnike ja luuletajate ühisloomingus kujunes jõuluvana välja 19. sajandi jooksul. Nikolausest sai USAs Santa Claus, Inglismaal Father Christmas, Saksamaal Weihnachtsmann, Prantsusmaal Père Noël, Soomes Joulupukki ja Rootsis Jultomten.
Algul oli ta pisike nagu päkapikk ja karvases kasukas või siis kandis punaseid, siniseid, rohelisi või purpurseid riideid.
Punastes riietes jõuluvana hakkas domineerima 1880. aastatel, kuid lõplikult kinnistus ta sellisena 1930. aastate algul. Tol ajal tahtis USA firma Coca-Cola parandada oma talvist karastusjoogimüüki ja tellis rootsi päritolu kunstnikult Haddon Sundblomilt sarja pilte firma värve meenutavates punavalgetes riietes Santa Clausist, mis reklaamis Coca-Cola jooke ja rahvale väga meeldis. Nii kujuneski lõplikult välja moodne ilmaliku maailma jõuluvana.
Kommertsjõuludele järgneb kaubanduses pohmelus
20. sajandil omandasid jõulud järjest kommertslikuma iseloomu. USAs algab novembri lõpus pärast tänupüha ja Euroopas pärast esimest adventi ostuhullus.
Ajakiri Your Money arvestas 1990. aastate lõpus välja, et ajal, mis algas tänupühaga ja lõppes 26. detsembril, osteti USAs kaupu keskmiselt kolme miljoni dollari eest minutis.
Järgnevat aega teisest jõulupühast kuni kolmekuningapäevani nimetatakse aga kaubanduses pohmeluse ajaks, sest sel ajal on poed peaaegu välja surnud.
Jõuluvana pole olemas?
Maailmas leidub igasugu veidrikke. Üks niisugune on püüdnud matemaatika abil tõestada, et jõuluvana ei olegi olemas.
Ta väidab, et kinkidega koormatud jõuluvana põhjapõdrasaani mass peaks olema 353 000 tonni. Iga lapse juurde jõudmiseks peaks see liikuma kiirusega 1040 kilomeetrit sekundis. Tekkivas hõõrdumises plahvataksid põhjapõdrad põlema ja põdrarakend aurustuks 4,26 tuhandiku sekundi jooksul.
Vaat kus naljatilk! Väikevenna isa ja ema ei uskunud ka, et Karlsson katuselt on olemas, kuni nad teda ükskord oma silmaga nägid.
Jõulud jõudsid Aasiasse
Aasia riikides on jõuludest saanud kaupmeeste äritrikk.
Näiteks Jaapanis, kus jõule ametlikult ei tähistata ja kus jõuluvana kannab nime Santa Kurousu, on seda tava ergutanud eriti kaubandusfirmad. Paarikestel on jõulude ajal kombeks kohtuda ja teha teineteisele kingitusi.
Hiinas pühitsetakse jõule ainult endistes lääne kolooniates Hongkongis ja Aomenis. Kuid kapitalismi süvenedes on ka teistesse Hiina linnadesse ilmunud järjest rohkem jõulukaunistusi.
