Eesti Pangal oli kulda 8250 untsi ehk 256,6 kilogrammi ehk rahaliselt 8 miljoni euro eest. Aktsiates oli 57 miljonit eurot, eurovõlakirjades 205 miljonit eurot ja välisvaluutas võlakirjades 250 miljonit eurot. Viimasest 150 miljonit oli 2014. aasta lõpus USA valitsuse paberites 150 miljonit eurot ja ülejäänu jagunes Austraalia ja Kanada valitsuse võlakirjade vahel.

Riigikassa ei tohi stabiliseerimisreservi (ja likviidsusreservi) kulda osta. Lubatud on üksnes nõudmiseni ja tähtajalised hoiused, võlakirjad ning muud emiteeritud ja kaubeldavad võlakohustused, pöördrepotehingud, võlakirjade ostu- ja tagasimüügitehingud ja rahandusministri määratud rahaturu- ja intressifondide osakud. Struktureeritud võlakirjadesse ei ole stabiliseerimisreservi ega likviidsusreservi vahendeid lubatud paigutada.

Stabiliseerimisreservi vara paigutamise eesmärk on eelkõige tagada vara väärtuse säilimine. Valuutariski stabiliseerimisreservi vara paigutamisel ei võeta, kogu reserv on europõhistes varades. Teiseks peab reservi olema võimalik vajaduse korral kiiresti kasutusele võtta, mistõttu on teine eesmärk tagada kõrge likviidsus. Reservi vara paigutamise eesmärkidest on tulu teenimine alles kolmandal kohal, teatas rahandusministeeriumi avalike suhete osakonnast Ott Heinapuu.

Stabiliseerimisreservi vahenditest ligi kaks kolmandikku (65,7%) on investeeritud väga madala krediidiriskiga Euroopa Liidu valitsuste võlakirjadesse ning ülejäänud 34,3% euroala pankade võlakirjadesse ning hoiustesse, teatas rahandusministeerium pressiteates. Suurima osakaalu paigutustest moodustavad Prantsusmaa valitsuse võlakirjad (19,5%), Hollandi valitsuse võlakirjad (19,2%) ja Hollandi panga Rabobanki võlakirjad (16,7%). Võlakirjad moodustavad reservi varadest 307,6 miljonit eurot ehk 83,5% ja hoiused 60,8 miljonit eurot ehk 16,5%.
Kuld on maailmas ülilikviidne. Finantsturgude turbulentside või pangandussüsteemi kriisi ajal ei ole füüsiline kuld kellegi kohustus pakkudes riskide hajutamise võimalust.

„Iga normaalne (ja ka ebanormaalne) riik omab reserve ja neist osa hoitakse omakorda väärismetallides, enamasti kullas, kommenteeris Superia partner Henrik Igasta.“ Suurimad kullareservid maailmas on USAl, Itaalial ja Saksamaal, kusjuures nendes riikides moodustab kullavaru rohkem kui 65% keskpanga kogureservidest (USA üle 70%).

Eesti riigi niigi napivõitu Stabiliseerimisreserv on allokeeritud vaid euroala valitsuste ja krediidiasutuste võlakirjadesse.

„See võis kunagi tunduda riskivaba strateegiana, tänase geopoliitilise ja makropildi taustal ei tundu kogu oma reservi hoidmine sisuliselt ühes varaklassis pragmaatiline,“ ütles Igasta. „Arusaadavalt on stabiliseerimisreservi peaeesmärk hoida vahendid likviidsena võttes võimalikult madalat riski. Tulu teenimine on sekundaarne eesmärk. Kas aga ligi 7 aastat kestnud võlakirjaralli, negatiivsete intressimäärade ja tänase makropildi taustal tundub euroalariikide valitsussektori võlg tõesti nii riskivaba, et seal hoida kogu stabiliseerimisreservi?“

Süsteemne risk maailmas ja Euroopas muudkui kasvab. Osa Stabiliseerimisreservist võiks olla füüsilises kullas. Füüsiline kuld on likviidne, selle omamisega ei kaasne vastaspoole- ega krediidiriski ja erinevalt katteta valuutadest ei saa seda juurde trükkida. Alates kullastandardi lõpetamisest Nixoni poolt on kuld tõusnud umbes 33 korda ja aktsiaturgudest paremat tootlust näidanud.

Kulda peetakse väärtpaberiportfelli koosseisus diversifitseerijaks, sest ta kipub liikuma aktsiatega vastassuunas ja erinevalt populaarsest seisukohast (väärseisukohast, õigemini) kuld pigem tõuseb, kui intressimäärad lähevad tõusutsüklisse ehk ta pakub kaitset ka võlakirjahindade languse puhul.

„Stabiliseerimisfondi mandaat tundub, et ongi olla „loll raha“, mis peab aegade suurima võlamulli tipus võlakirjaturule täielikult investeeritud olema,“ ütles ta.