Kes ja miks oli Estonia ülestõstmise vastu?

Kui Venemaa tuumaallveelaev Kursk 2000. aasta augustis uppus, olin veendunud, et seda laeva üles ei tõsteta. Milleks avaldada saladusi, mis võivad kompromiteerida kõrgeid (sõjalisi) instantse? Ma eksisin, Kursk tõsteti umbes aasta pärast üles. Au Venemaale, et pärast suurõnnetust mehiselt tegelikkusele silma vaadati.

Kui uppus reisiparvlaev Estonia, avaldasin veendumust, et laev tuleb kohe merepõhjast üles tõsta. Ülestõstmine tundus kõige lihtsam ja loogilisem variant uppumise põhjuste kindlaks­tegemiseks. Kuid selle asemel, et minna otsustavalt vee alla, hakati moodustama maapealseid uurimiskomisjone, mille tööst jääb täna hambutu mulje. Mis peamine, nende lõppraporteid ei usuta.

Täna ei tuleks hakata uurima mitte relvavedu Estonial, vaid seda, kes, miks ja millal otsustas, et Estoniat ei tohi merepõhjast üles tõsta. Kui me saaksime vastuse sellele küsimusele, oleksime uppumise tegelikele põhjustele palju lähemal kui muid niidiotsi pidi ekseldes. Tõenäoliselt peeti Estonia ülestõstmist tehniliselt keeruliseks ja kalliks operatsiooniks. Seda see kahtlemata oleks olnudki. Kuid Kursk tõsteti veelgi raskemates tingimustes pinnale — Barentsi merel ja sügavamalt. Pidi olema selge, et ka Estonia uurimiskomisjonide moodustamine pole odav. Kümne ja poole aastaga on kulunud palju raha ja lisaks oleme endiselt teadmatuses.

Eriti pikalt Estonia ülestõstmist ei arutatud. Selle asemel vaagiti fantastilisi projekte: kas katta Estonia vrakk tugeva teras­võrguga või valada vrakk hoopiski betooni. Milleks? Kas ainult selleks, et Estonia uppumis­koht oli kuulutatud puutumatuks hauapaigaks, kuhu ei tohi sukelduda? Ei meenu, et ühegi laevavrakiga oleks nii toimitud. Terasvõrguga laeva­kere katmine või betooni valamine pole odav. Võin eksida, aga need ei tundunud toona odavamad kui laeva ülestõstmine. Ja niisuguste tööde eesmärk jäi tollal segaseks. Õnneks need mõttetud projektid ei realiseerunud.

Tänaste teadmiste valguses — Estonia peal käis relvavedu — võivad tollased arutelud omandada teistsuguse tähenduse. Võib-olla polnudki need võrguga katmised ja betooni valamised tõsiselt mõeldud, vaid pidid ülestõstmist torpedeerima või aega võitma. Sest paljude osapoolte vaieldes on alati lihtsam midagi takistada. Kas omaste hulgas võis keegi teha näiteks agitatsiooni ülestõstmise vastu?

Omaste arvamusega vahetult pärast Estonia uppumist arvestati, ent piisas erimeelsuste tekkest nende hulgas, kui sihipärane tegevus uppumise põhjuste väljaselgitamisel rauges. Ent kui Estonia olekski metallvõrguga kaetud või betooni valatud, oleks Estonia saladus veel paremini kaitstud. Kellele on see kasulik? Miks olid ametlikud uurimiskomisjonid tõrksad Jutta Rabe ja Greg Bemise suhtes, kes soovisid omal käel Estonia uppumist uurida? Kas tõe väljaselgitamine polegi esmane?

Teeme mõttelise eksperimendi. Kümme ja pool aastat pole lõplikku selgust toonud, kuid ka täna pole hilja Estoniat üles tõsta. Eesti ja Rootsi valitsused ei moodusta mitte relvaveo uurimise komisjone, vaid Estonia ülestõstmise laiade volitustega töögrupi. Kui Estoniaga relvi veeti, on see laevast näha. Kui mingi instants on täna ülestõstmise vastu, siis kas see näitab midagi? Või see, kui valitsused ise ei toeta Estonia ülestõstmist?