Koduveini saab porgandistki
Hea koduveini saab ainult kvaliteetsest toorainest. Juba riknema hakanud marjad rikuvad veini maitse. Puuviljad viilutada või neist mahl välja pressida.
Millega katsetada?
Võilille kroonlehed ja leedriõied sobivad hästi koduveini valmistamiseks, samuti saialille kroonlehed, nurmenukud. Proovida võib eri lilledega või ürtide ja vürtsidega maitseid lisada: roosi kroonlehtedega, aedkannikesega, hariliku angervaksa õitega, sidrunmelissiga, kaneelikoorega.
Rabarber on väga hea koduveini tooraine. Kasutatakse ainult varsi, neid ei pea koorima. Eelistada varasuvist rabarberit, vanem rabarber võib anda veinile kibeda maitse. Rabarberis on oblikhapet, mida saab neutraliseerida, lisades veinilupja.
Maasikas on väga hea ka üksinda, kuid näiteks rabarber sobib sellega suurepäraselt. Marjad peavad olema küpsed, neid ei pesta eelnevalt. Rohelisi „sabasid“ võib enne ära noppida, kuid kui on plaanis niikuinii marjad pärast mõnepäevasat meskis seismist välja kurnata, siis pole mõtet. Kui tahetakse marju hoida veinis kogu käärimise aja, siis peaks rohelised nupsud ära korjama, et mõrkjat maitset juurde ei tuleks.
Vaarikas on hea nii üksinda kui ka koos mustika või mustsõstraga.
Mustikas annab värvi ja sobib hästi segudesse. Mustikas sisaldab mõnevõrra bensoehapet, mis toimib loodusliku säilitusainena. Seetõttu võib ainult mustikast tehtud veini olla raske käärima ajada.
Sinikas sobib hästi veini tegemiseks, kuigi ta ise on veidi värvitu ja vesine.
Pohl sisaldab bensoehapet, mis püüab käärimist takistada, mistõttu liiga palju pohli segudes ei tarvitata. Pohlad lisatakse mitmes osas — umbes 1/3 kaupa, kui teistest marjadest, näiteks mustikast tehtud vein juba käärima on hakanud.
Sõstar. Punane sõstar on koduveinitegijate üks lemmikuid. Must ja valge sõstar on suurepärased veinimarjad. Mustsõstart sobib segada teiste marjadega, kuid ka üksi kääritades saab suurepärase maitse. Valgest sõstrast tehtud kuiva veini peetakse maitse poolest kõige lähemaks valgele viinamarjaveinile ja on väga kõrges hinnas tõsiste veinitegijate seas.
Karusmari, nii valge kui ka punane on suurepärane valge veini ja dessertveini tegemiseks ning segamiseks teiste marjadega.
Kirss sobib hästi madeira ja portveini tüüpi koduveinide toormaterjaliks. Must ja hapukirss on paremad, sest murelis ei ole piisavalt hapet. Kirsid pestakse ja kivid eemaldatakse või kallatakse ära koos kogu marjaseguga pärast mõnepäevast meskis seismist.
Õun on koduveini klassika. Paremini sobivad hapum sügis- ja talveõun, mis on ühtlasi mahlasem, kuid suveõunastki saab head veini. Maitsev tuleb nii ainult õunast kui ka koos marjadega.
Pirn on veiniteoks keskmiselt hea, sellest on raske iseloomulikku maitset kätte saada. Hapust pirnist tasub proovida vahuveini ja valget veini.
Ploom sobib ka üksinda veiniteoks, kuid lõpptulemus on parem koos mõne teise toorainega. Kivid tuleb eemaldada enne kasutamist ja ploomid katki pressida, või eemaldada kogu marjamass koos kividega pärast mõnepäevast meskis seismist. Ploomivein käib kiiresti lõpuni, kuid kipub sogaseks jääma ka pärast pikka selitamist.
Kreek sobib magusate dessertveinide ning valgete ja punaste lauaveinide valmistamiseks. Kividega sama jutt kui ploomide ja kirsside puhul.
Alõtša annab väga happelise ja kuiva valge veini.
Aroonia on suurepärane punase veini tooraine. Traditsiooniliselt segatakse arooniat õunaveinisse parema värvi saamiseks, kuid väga maitsva kuiva veini saab ka arooniast üksi. Eri allikad soovitavad ka arooniat külmutada enne kasutamist.
Kibuvitsamarju kogutakse küpsena, isegi veidi üleküpsenuna. Kibuvitsamarju kasutatakse ka kuivatatult teistes veinisegudes. Karvaste seemnetega südamik kraabitakse puhastades välja.
Jõhvikas korjatakse hilissügisel või varakevadel (külmutatult). See sisaldab samuti bensoehapet, kuid üksi jõhvikast kannatab veini teha küll. Jõhvikat on hea kasutada mõnesse teise veini happe lisamiseks.
Pihlakas sobib peaaegu kõikide veinide ja segude sisse. Parema tulemuse saab, kui kasutada külmavõetud või külmutatud marju. Pihlakas on palju pektiini, eriti juhul, kui need ei ole täiesti küpsed, see soodustab veini hilisemat selginemist.
Astelpaju võib kasutada nii värskelt kui ka külmavõetult. Astelpajust veini tehes peab arvestama astelpajuõliga, mis veini väljanägemist kõvasti rikub, seepärast on seda veini parem filtreerida.
Kõrvitsat on parem segada õunaveiniga. Sobib valge veini valmistamiseks.
Porgand vajab kindlasti endale seltsiks midagi hapumat: jõhvikat, tsitruselist, haput õunamahla. Kellele porgandimahl maitseb, see võib ka porgandiveinist meeldivaid elamusi saada.
Allikas: peatükk Tiina Kuuleri “Koduveini aabitsast” (lühendatult)
