Eestist ida poole jäävate riikide poliitikas on levinud põhimõte, mille järgi eeldab ärieliit, et toetades erakonda valimistel, peavad needsamad erakonnad tegema neile vastutasuks meelepäraseid ning sobilikke otsuseid.

Mõjuvõimu kasvades hakkab oligarh üha enam raha võimuks konventeerima ehk ta hakkab taotlema ka poliitilist mõjukust. Berezovski, Hodorkovski ja veel mõne oligarhi juhtumid näitavad, et majanduslik võim otsib varem või hiljem poliitilist väljundit.

Kuigi Eestis ei ole kellegi suhtes kasutatud oligarhi nimetust, on siin inimesi, kel on piisavalt materiaalseid vahendeid, et sekkuda riigi juhtimisse.

“Eestis on vast paarkümmend inimest, kes võiksid oligarhid olla,” ütleb suursaadik Mart Helme, kes on ametilt Audentese Ülikooli õppejõud.

“Kõigil pole küll sellist edevust, et poliitikasse sekkuda,” lisab ta.

Helme sõnul on oligarh inimene, kellel on õnnestunud kokku saada varandus, mis on likviidne ning kes saab raha ja sidemete põimumise abil mõjutada poliitikat. Helme arvates on oligarhide mõju Eestis üle pea kasvanud. “Meil on poliitikuid, kes rahva ees on suured juhid, kuid suurrahastajate ees madalamad kui muru.”

Küsin, kas Urmas Sõõrumaa poolt enne presidendivalimisi Postimehes Arnold Rüütli toetuseks ostetud reklaamtekstist ning Oliver Kruuda viimase aja mõtteavaldustest võib välja lugeda oligarhile omaseid käitumisjooni?

“Kruuda prokuratuuri tegevuse vastu suunatud kirja näol oli tegemist äärmiselt häbematu, demokraatiavastase üleskutsega,” kõlab Helme vastus.

“Kruuda ja Sõõrumaa kirjad näitavad selgelt, et dikteeritakse oma vaateid. Nad pole ilmselt rahul, et Eestis endiselt kehtib võimude lahususe printsiip,” lisab ta.

Helme arvates levib osa ärimeeste seas üha enam karistamatuse tunne, kõik on JOKK, teeme, mida tahame.

“Lühendist JOKK on justkui saanud parool, minnakse üha nahaalsemaks. Äriringkondades osatakse igasugu kavalaid skeeme välja mõelda, poliitikutele antakse lisaks rahale ka ideid — K-kohukese juhtum,” ütleb ta.

“Levinud on kartellipoliitika, kus poliitikutelt oodatakse vastuteeneid,” lisab ta.

Helme sõnul on tegemist väikese ühiskonna probleemiga: “Suurtes ühiskondades on huvigruppe palju, mis tagab tasakaalu. Eestis kipub see ära kaduma.”

Oligarhia hõng mõlema mehe tegudes

Sel nädalal ilmus ajakirjanduses, et Oliver Kruuda on oma krundi kõrval asuval riigimaal umbes hektarisuurusel alal puud maha raiunud ning kraavi süvendanud, tehes seda kõike omavoliliselt, ilma loata. “Mind ennast häirib see ka, kuid mul lihtsalt polnud muud võimalust. Ma ei oleks seda luba mitte kunagi saanud. Suletud ring… Kui ma taotlen neid lubasid neli aastat, siis mul pole neid hiljem vaja.”

“Hiljuti avalikustas Eesti Ekspress Kruuda kirjutatud prokuratuuri tegevust kritiseeriva kirja. Oleks aeg seda teemat käsitleda ka neil, kes inimestele tööd annavad ja asja edasi viivad,” põhjendas Kruuda oma algatust Ekspressile. “Aga ettevõtjad istuvad pea liiva all. Vahepeal on Aadu ära maetud. Oleks vaja tarmukus kokku võtta ja midagi arvata.”

Urmas Sõõrumaa lasi Postimehes enne presidendivalimiste valimiskogu vooru avaldada Arnold Rüütlit toetava reklaamteksti pealkirjaga “Urmas Sõõrumaa: Arnold Rüütel on aus inimene”, põhjendusega, et ühiskonnas toimuv ajas tal lihtsalt hinge valutama. Tema sõnul hakkab kala ikka peast mädanema ja praegune ühiskond on lihtsalt hüsteeriline.

Sõõrumaa armastab ajakirjanduses sõna võtta, mõningaid tema mõtteid:

“Riigi ülalpidamine on kallis lõbu. Kujutate ette, võidupüha mereparaad olevat läinud maksma kolm miljonit krooni. Milline skandaal! Ma arvan, et Eestis on paar ettevõtet, mille suvepäevad on samas hinnaklassis… Ja meil soiutakse tõsimeeli paraadi üle — kümnete NATO laevade osalusega mereparaadi peetakse tarbetult kalliks. Mul ei ole raha osta sellises mahus ajalehepinda, kus saaks üles lugeda kõik need ilmmõttetud eelarveread, mille kaudu on kõlvanud kolme miljoni kaupa maksumaksja raha kõrvale pista.”

*

“Ma arvan, et meie poliitilises ja muus eliidis on hulganisti inimesi, kes ei pruugi mäletada, mis viimasel nädalavahetusel toimus, ning palju inimesi, kes hommikut alustavad ühtede ja päeva lõpetavad teiste põhimõtetega. Ajakirjanikest ma parem ei räägi. Sappi pritsida ja stressi toota oskab igaüks, kamp poliitikuid on läbi ajakirjanduse loonud revolutsioonieelse õhkkonna.”

*

“Möödunud aastal kirjutas meie välisminister Urmas Paet Moskvas alla piirilepingule ja mida tegi meie parlament: võttis kätte ja sodis oma kommentaari sinna veel juurde. Me kõik teame, miks see juhtus. Oli sisepoliitiliselt keeruline hetk ja valitsev koalitsioon ei saanud vastu öelda, opositsioon koos ajakirjandusega andis turmtuld. Välisminister hoidis hinge kinni, teades suurepäraselt, et head nahka sellest ei tule. Aga kiitis takka.”

* “Jah, ostsin selle ajalehepinna, et jagada oma arusaama toimuvast. Kokku läks see maksma üle kümne, kuid kõvasti alla saja tuhande. Suhteliselt odavalt sain, vaikimine oleks kallim.”

*

“NRG sukeldus pärast Eestist lahkumist pankrotiprotsessi. Meie rahvusliku vara, Eesti kõige olulisema infrastruktuuri oleks peenraha eest seejärel üles noppinud teadagi kes. Ma nagu ei suuda meenutada, et poliitikud oleksid selles protsessis väga riigimeestena käitunud. Ettevõtjate esindajad Eesti Energia nõukogus olid need, kes terve mõistuse seal maksma panid.”

*

“Millegipärast ainult Mihkel Pärnoja tegeleb aiakujundusega, ülejäänud tähtsad otsustajad ajavad meil ikka asja edasi.”

*

“Lugesin nädal aega tagasi Äripäevast, et meie ainus ärileht oli küsitlenud 16 000 inimest päevakajalisel teemal, keda usaldatakse ja keda mitte. 5762 vastajat andis mulle oma eelistuse, 3345 hääletas vastu. Olen mõlema eest tänulik. Usaldusväärsuselt teiseks ettevõtjaks peeti Oliver Kruudat, see näitab, et olgu meediapilt, milline tahes, inimestele siiski mõned asjad lähevad korda.”

Jaanuaris soovis Sõõrumaa ära osta ajakirja Kroonika kogu numbri tiraaži, et president Arnold Rüütli tütre Maris Leifi teravatooniline intervjuu ei jõuaks avalikkuseni.

Aasta tagasi kirjutas Eesti Ekspress, et Keila vallavalitsus erastas Sõõrumaa firmale sada hektarit rannaäärset maad, millele kehtis ehituskeeld. Ometi müüdi kogu maa edasi kruntideks. Piirkonda asus arendama ettevõte nimega Rannailu, mille omanikud on Sõõrumaa ning Merko suuromanik Toomas Annus.

Oktoobris 2004 kandis Põhja politseiprefektuuri vanemkonstaabel relvaeksami protokolli, et Sõõrumaa ja Annus on eksami edukalt sooritanud. Tegelikult mehed eksamil ei käinud.

Raha ja võimu liit Venemaal

Aktiivselt tuli oligarhi mõiste taaskasutusele NSV Liidu lagunemisel tekkinud majandusruumis, mille suured riiklikud varad pakkusid anarhilises olukorras äkkrikastumiseks palju võimalusi.

Võim soosis raha koondumist ustavate inimeste kätte, kes siis omakorda olid heldelt valmis võimulolijaid rahaga toetama. Eriti selgelt ilmnes see Venemaal, kus president Boriss Jeltsini aja erastamistehingutes rikastunuid hakati kutsuma oligarhideks.

Erastamine lõi oligarhid

1990. aastate majandusreformide peaarhitektid Venemaa peaminister Jegor Gaidar ja peaministri esimene asetäitja Anatoli Tšubais viisid erastamise läbi väga kiiresti, kuna kartsid, et see protsess võidakse rahva vastuseisu ja kommunistide võimule naasmise korral tagasi pöörata. Üks skeeme, mida kasutati, oli nn laenud aktsiate eest. Sel moel said oligarhide pangad suletud enampakkumistel võlgu olevate ettevõtete väärtuslike aktsiapakkide omanikuks. Näiteks üks tuntumaid oligarhe Boriss Berezovski omandas sel moel kolm miljardit dollarit väärt Sibnefi saja miljoni dollariga. Selle lainega tekkis seitse peamist oligarhi, kellest võiks mainida Mihhail Hodorkovskit (naftafirma Jukos), Vladimir Gussinskit (Media Most), Vladimir Potaninit (Oneximbank).

Oligarhide raha ja meediakanalid aitasid 1996. a presidendiks tagasi valida puruhaige Boriss Jeltsini, keda toetas 4% rahvast. Muidu oleks võitnud vastaskandidaat kommunist Gennadi Zjuganov.

Enamik oligarhe kuulus nn Jeltsini perekonda, mis valitses 1990. aastate lõpuni. 2000. a tõusis Jeltsini toel presidendiks KGB taustaga Vladimir Putin, kes oli Peterburist pärit ja kellel ei olnud Moskva võimuringkondades tugevat toetust. Võimu kindlustamise perioodil toetus ta samadele oligarhidele, kes ühtlasi olid rahastanud tema valimiskampaaniat.

Kui võim vahetub

Putin otsustas taastada tugeva keskvõimu ning võtta strateegilised ettevõtted ja tähtsamad meediakanalid tagasi riigi kontrolli alla. Kui enne manipuleerisid oligarhid võimuga, siis nüüd läks vastupidi.

Mõistagi vajas oligarhidega koostööd ka Putin, kuid erinevalt Jeltsinist otsustas tingimusi ise dikteerida. Vastu hakanud oligarhidega õiendati arved. Boriss Berezovski ja Vladimir Gussinski sunniti omandist loobuma ja maapakku minema. Poliitikasse pürginud Jukose omanik Mihhail Hodorkovski pandi vangi ja Jukose naftavarud müüdi maksuvõlgade ettekäändel riigifirmale.

Koostööaltidel läheb aga hästi. Hea näide on Roman Abramovitš. Kõigepealt aitas ta endiselt äripartnerilt Berezovskilt soodsalt ära osta Sibnefti aktsiad ja loovutas need siis tagasi riigile. Vastutasuks saab ta nautida head elu Inglismaal ja vahepeal edendada Tšukotka kubernerina sealset majandust.

Putin toetab igati ka oligarhide püüdlusi laiendada oma firmasid Lääne-Euroopasse, et aidata Vene riikliku Gazpromi kõrval ka teistel suurfirmadel tugevdada oma positsioone maailmas. Nii soosis Putin igati Severstali liitu Luksemburgi Arceloriga. Severstali omanik Aleksei Mordašov on üks tema valimiste rahastajaid.

Tehingu õnnestumisel oleks Mordašov saanud esimese oligarhina lääne suurfirma kaalukaks osanikuks, paraku see tehing ei õnnestunud.

Kes on oligarh?

Leif Kalev
riigi- ja poliitikateaduste doktor, Tallinna Ülikooli riigiteaduste osakond

Kõige üldisemalt võime oligarhiks pidada inimest, kellel on piisavalt palju ressursse, et soovi korral ühiskonda ja poliitikat oluliselt mõjutada. Sageli nad seda ka püüavad teha, ehkki leidub väga privaatseid oligarhe. Üldjuhul toimub mõjutamine oligarhi isiklikes huvides, ent siingi on erandeid. Sõna oligarh on kasutusel postkommunistlikus ruumis, eriti Venemaal. Kui 1990. aastad olid nende suure mõjuvõimu aeg, siis nüüd on paljud raskustes ja elavad välisriikides. Sarnaseid toimijaid on olnud ka varem: meenutagem keskaja Euroopa usurühmituste või uusaja Hiina salaühingute juhte, Euroopa ja USA maffialiidreid.

Demokraatliku poliitika ideaalidega sobivad oligarhid halvasti. Nende mõju on isiklik ja põhineb ressurssidel. Oligarhid teevad koostööd mitmete väga erinevate erakondade eliidiga, mõjutades neid tegutsema endale sobivas suunas. Reeglina mida suurem oligarhide mõjuvõim, seda nõrgem poliitiline süsteem.

Kruuda: Eesti oligarh on Luik

Oliver Kruuda

Mõjukaid inimesi on mitmeid: Luman, Käo, Šiff, kadund Luukas oli. Tegelikult on Eestis üks oligarh — H. H. Luik. Vaata, mis toimus enne presidendivalimisi.

Ka prokuratuuri tegevust kajastavat kirja, mille saatsin tööandjate keskliidule ja suurettevõtjate assotsiatsioonile, avamaks diskussiooni, edastas Luik oma ajakirjanikule. Kuna toetan vasakpoolseid erakondasid, siis minu teemat hoitakse teadlikult üleval, minu eksimusi kajastatakse. Eks see tuleb ka sellest, et võtan telefoni alati vastu ning mu ütlemised on teravad.

President Rüütli kaitseks astusin välja, kuna tundsin ühiskondlikku vastutust. Vaata viimaste aastate ordenisaajate nimekirja ning selle taustal on huvitav mõelda, et Rüütlit toetasid peale minu veel ainult Sõõrumaa ja Vähi.

Puude maharaiumisega läksin oma krundist välja. Võtsin riski, teadlikult. Samas põen seda väga, et seadust ei järginud.

Eestis pole oligarhe

Urmas Sõõrumaa

Eestis ei ole oligarhe. Venemaal istuvad oligarhid duumas või on kuberneride ametikohtadel, meil seda pole. Riik on üles ehitatud selliselt, et valimiste ajal saab inimesena poliitikuid mõjutada, kuid muul ajal neil sind vaja pole. Eestis on poliitika ja äri ikkagi eraldi. Viis aastat tagasi oli võib-olla teisiti, kui poliitikas olid Mõis, Palts, Lepikson.