Kui MES asus eile arutama, kas osta Hansapangalt ligi 15 miljoni kroonine nõue ASi Läätsa Kalatööstus vastu ja võtta pangalt üle ka AS-i Hiiu Kalur 5 miljoni kroonine nõue, tekkis Äripäeva toimetusel küsimus: miks üks riiklik sihtasutus üldse raiskab aega ja raha selliste asjade kaalumise peale — kas tõesti on riigil põhjust võtta enda kanda Baltimaade suurima panga äririske või maksta järjekordselt kinni kalatööstuste omanike Kõhknate järjekordselt luhtunud äriettevõtmisi?

See oleks ennekuulmatu — MES ei ole heategevusasutus nurjunud äriplaanide elushoidmiseks ega ammugi mitte üliedukate suurfirmade laenuriskide maandaja.

Toimetuse meelest näitab Kõhknate pöördumine mainitud sihtasutuse poole abi saamiseks seda, et need ettevõtjad ei ole oma äridega toime tulnud. PRIAlt Kõuhknad said juba abi, seda oma maksuvõlgadele vaatamata. Ükski pank Kõuhknatele ilmselt enam laenu andma ei hakka ja ka Hansapank soovib parema meelega riskantsetest võlgnikest lahti saada.

Leebemate finantseerimistingimuste taotlejad rõhusid sihtasutuse nõukogule esitatud materjalides põhjendustele, millele on raske ei öelda ei — tööhõive säilitamise vajadus; Läätsa kalatööstus muudetakse jätkusuutlikuks ja suurendatakse ka omaniku vastutust ettevõtte edasises tegevuses.

Halb on tõesti asja juures see, et pikaajaliste raskuste korral võib Läätsal tööta jääda sadakond inimest. Ent toimetus ei usu, et uus rahasüst hoiaks Kõhknate äri kuigi kaua püsti — nende ettevõtjate rahahäda on krooniline. Tundub, et Kõuhknate äriidee ongi lükata kuskil maapiirkonnas käima ettevõte ja seejärel hakata lunima riigilt tööhõive säilitamise ettekäändel rahalist abi.

Kõuhknad said aga sihtasutuse poole pöörduda seepärast, et sihtasutus on varemgi teistele ettevõtetele samadel põhjustel laenu andnud või taganud. “Maapiirkondades on tööpuudus suur ning iga ettevõtte sulgemine toob kaasa koondamisi. Meie eesmärk on tööhõivet maapiirkondades säilitada,” selgitas juhatuse esimees Raul Rosenberg sihtasutuse tegevust eilses Eesti Päevalehes.

Teisisõnu on MES siiani käitunud just heategevusorganisatsioonina. Ilmselt puudub MESil selge arusaam, mida tähendab sõnapaar “maaelu edendamine”. Selleks ei ole riigi raha pumpamine äpardunud ettevõtmistesse.

Sihtasutuse eelmise aasta tegevusaruandest võib lugeda, et tegelikult on see asutus korstnasse lasknud juba üle 200 miljoni krooni — üle 100 miljoni on ebatõenäoliselt laekuvaid laene ja teist sama palju pankrotis pankades. Sihtasutus on muu hulgas andnud ja taganud laenu ka sihtasutusega seotud inimeste ettevõtetele.

Süsteem on mäda: riik eraldabki raha a la Kõuhknate äri jaoks. Selle taustal tegutsevad Kõuhknad sihipäraselt ja ettevõtlikult, kui raha kusagil vedeleb. Sedasama teeb Hansapank, kes tahtis saada hapuks läinud laenud enda kraest ära. Me ei saa olla kindlad, et muud toetust saavad projektid on paremad. Seepärast on kõige õigem hoopis lõpetada sellise sihtasutuse tegevus — raha tuulde loopimine.