Kreenholm — seiskunud masinad ja murtud inimesed

Kreenholmis pole praegu ei naeru ega nuttu, on vaid vaiksed, kidakeelsed ja murtud inimesed. Aastakümneid, ööd ja päevad läbi kangast kudunud masinad mürisevad justkui nooruses, näidates, mida nad suudavad. Osa nende kaaslasi juba seisab valgete linade all.

Käputäis kirjutes kitlites kangruid kiirustab teise vahetusse tööle. Kudumistsehhis on kõrvulukustav müra, torudest paiskub aurupilvi ja puuvillatolm kriibib kurku.

Kreenholmi naised ütlevad, et vabrik ei tähenda neile pelgalt töökohta. See oli nende elu, noorus ja armastus, au ja uhkus.

“Olen alati arvanud, et Kreenholm on igavene. Ei suuda siiani uskuda, et ongi lõpp,” ütleb personalitöötaja Olga Pisarenko, kes on vabrikus töötanud alates 1976. aastast.

Kui Kreenholmi ülemused viivad ajakirjanikud nn tsiviliseeritud õmblustsehhidesse, kus on ilusad ruumid ja uhked masinad, siis Kreenholmi nüüd juba viimaseid tukseid tegev süda ehk ainulaadsed ketrus- ja kangakudumisetsehhid asuvad keset saart, neljakorruselistes võimsates kivihoonetes, kuhu ülemusedki harva satuvad.