Laenamisele käsi ette?
Eesti Panga ülesanne ongi alati olnud olla hoiatav ja näpuga vibutav. Eks juhtis ta vaikselt eestlaste liigsele hurraa-optimismile tähelepanu ka kurikuulsal 1997. aastal. Tegudeni jõuti, tõsi küll, hilja — jahutama hakkas keskpank juba täiesti jahtunud majandust.
Seekord on keskpanga ettevaatlikuks teinud näiteks pankade liisingufirmadele laenatud summade järsk kasv. Liisingusektori aastakasv oli tänavu suvel 66%. Liisingutingimused on lihtsustunud. Hansapank tuli eile välja uudisega, et alandab kodulaenu ja -liisingu hinda. Nii kardabki Eesti Pank võimalikku laenu- ja tarbimisbuumi.
Probleem pole iseenesest laenamises kui sellises. Laenamine on normaalseks äri- ja elutegevuseks hädavajalik. Majandusele ohtlik on tarbimislaenude osakaalu äkiline kasv. Seda kasvu aga ei tähelda ka Eesti Pank ise.
Samas on Eesti tarbimine alles lapsekingades. Tolmuimejate, pesumasinate jm kodutehnika ost ei ole veel tarbimisbuum, vaid annab märku paranenud elustandardist. Kui eestlased hulgakaupa laenates ja liisides jahte-kaatreid soetama hakkavad, muutub lugu tõsisemaks. Seda muret aga niipea karta ei ole.
1997. aasta eufoorias rändasid tarbimis- ja eluasemelaenud börsile, repolaen oli igapäevane asi. Täna on pangad repolaenude osas konservatiivsemad. Ehk ulatub inimeste mälugi kolme aasta taha ja tarbimislaenu aktsiaturule tõttamiseks ei võeta.
Eraisikulaenud moodustavad koguportfellist vaid ca 20%. Laenutingimused on samas siiski veel üsna karmid (pandid, tagatised) nii et eraisikul on suhteliselt raske üle laenata. Pangad lihtsalt ei lase tal seda teha. Kindlasti on ka erandeid, kes laenu tagasimaksmisega hätta jäävad, kuid nende osakaal ei ole nii suur, et ohustaks majanduse tasakaalu.
Ettevõtetele on laenamine aga teatud mõttes sundkäik ja normaalne asjade kulg. Ettevõtted vajavad laenu investeerimiseks, sest nende kaup läheb läänes hästi. Kui vaadata ekspordimahtude kasvu, ei jäägi ettevõtjal muud üle, kui sammud panka seada, laenu võtta ja uus tootmisliin püsti panna. Ei tee seda tema, teeb seda konkurent. Muuseas, mitmetes ettevõtetes on kõrgete laenuintresside tõttu hakatud taas mõlgutama mõtteid börsile minekust — aktsiaemissioonist firma arendamiseks raha hankimine on odavam.
Praegune tarbimise kasv ei ole murettekitav. Kes oskabki täpselt öelda, millal tarbimine ohtlikuks muutub. Kas siis, kui liisingufirmad võtavad inimestelt autod ja korterid käest? Kas siis, kui tarbimis- või eluasemelaen pannakse aktsiatesse, kui algab hoogne repotamine? Kas siis, kui suureneb tööpuudus ja ettevõtete pankrottide arv.
Tavaliselt ollakse targad tagantjärele, sellepärast ei ole ka mõtet tarbimist ja laenamist hakata Eestis administratiivselt piirama.
