Lähme kurikaelte vara kallale
Me loeme metsavarastest, kes oma järjekordset kuriteopaika Cabriolet Mercedese või uhke džiibiga väisamas käivad ning näeme, kuidas ametlikult väikese või olematu sissetulekuga inimestel häärberid kerkivad. See näitab, et õigussüsteem ei toimi, ning põhjustab korralike inimeste meelepaha. Veel enam, paljudele inimestele on see andnud tunde, et seaduserikkumine tasub end ära. See põhjustab ühest küljest nihilismi, teisalt omakohut ja lõpuks ka soove karistusi karmistada.
USA ja Iirimaa eeskujul on Suurbritannias läbi viidud karistusõiguse reform, millest on õppida meilgi. Muudatuste põhisisu on varavastaste kuritegude puhul just selles, et nii pahategijatele kui ühiskonnale jõuaks kohale sõnum, et kuritegelik käitumine ei tasu ära. Uue suuna üldnimetaja on rahapesuvastane võitlus, kuid see ei piirdu finantsinstitutsioonide tegevuse jälgimisega.
Suurbritannias on karistusseadustikku sisse toodud “kuritegeliku elustiili” mõiste. Selle alla kuuluvad rahapesu, narkokuriteod, prostitutsioonile õhutamine ja lõbumajade pidamine, relvakaubandus, terrorismi juhtimine, inimkaubandus, võltsimine ja intellektuaalse omandi vargus juhul, kui see on toimunud vähemalt kaks korda või vähemalt kuue kuu jooksul.
Nendes kuritegudes süüdimõistmine toob endaga automaatselt kaasa kuriteoga seotud omandi konfiskeerimise, kuid sellega õigusemõistmine ei piirdu.
Tihti õnnestub kurjategijatel keerukate kuritegude puhul kriminaalsüüdistusest pääseda kas mõne uurimisvea tõttu või lihtsalt seepärast, et uurijad ei suuda kohtus süüaluse süüd tõestada “ilma igasuguse kahtluseta”, kuigi on selge, et miinimumpalka deklareeriv kohtualune poleks kuritegelikul teel saadud rahata oma Ferrarit või uhket elamist muretseda suutnud.
Kaks aastat tagasi Suurbritannias kehtima hakanud seaduse järgi võib politsei asja suunata tsiviilkohtusse, kus peamine vaidlusobjekt ei ole enam isiku tegevus, vaid selle tegevuse tulemusena saadud varandus.
Tsiviilkohtu pidamise standardid erinevad kriminaalkohtust. Prokuröri ja kaebealuse vahel toimub vaidlus, mille eesmärk on veenda kohtunikku selles, kas kogutud varanduse allikaks on olnud aus töö või tuleb jõukuse allikat otsida mujalt.
Kohtunik käitub tõenäolisema seletuse järgi. Kui kaebealuse seletused teda ei rahulda ja politsei kogutud tõendid viitavad selgelt kuritegelikule eluviisile, määrab kohtunik selle elustiili tulemusena saadud va-ra väärtuse ja kohtu otsusega arvatakse see riigi tuludesse.
Kui kohtualune on jõudnud vara kirjutada kellegi teise nimele või kui tema tegevuses ei ole võimalik kuritegelikku käitumist otseselt tõestada, kuid ta ei suuda ka tõestada, kuidas ta uhke maja, jahi ja Maybachi ostis, siis on õigussüsteemil rohtu ka sellise käitumise vastu. Siis kasutatakse Eestiski katsetatud kaudset maksustamist.
Eesmärk on võtta inimestelt võimalus kuritegelikul teel hangitud vara nautimiseks ja selle edasiseks kasutamiseks uute kuritegude rahastamisel. Tähtis on ka sotsiaalse õigluse tagamine, sest kogutud raha kasutatakse “õilsatel eesmärkidel” kuriteo ohvrite fondi kaudu või politsei töö edendamiseks. Loomulikult ei meeldi uus süsteem kurjategijatele, kuid briti ühiskond suhtub asjasse äärmiselt positiivselt.
Üks uue süsteemi nurgakivi on ka kriminaalse päritoluga sularaha ärakorjamine tänavatelt.
Kui siiani võis kinnipeetav kurjategija taskus oleva raharulli saatusesse rahulikult suhtuda ja pidi vaid jälgima, et narkootikume liialt palju korraga kaasas poleks, siis uue seaduse järgi võis politsei algselt 10 000 naelsterlingit ületanud summa hoiule võtta, ning kui kinnipeetu selle päritolu seletada ei suutnud, riigituludesse arvata.
Selle meetmega on Suurbritannias tänavatelt kogutud üle miljoni naela nädalas ja asi osutus niivõrd edukaks, et praeguseks on summat poole võrra alandatud. Huvitav on veel see, et briti politsei andmetel pole siiani mitte keegi püüdnud äravõetud raha tagasi nõuda.
Ausalt jõukaks
Mida oleks Eestil sellest õppida? Meie õigussüsteem erineb briti omast suuresti, kuid inglaste uuendused on siiski õpetlikud. Kui tänapäeva tarbimisühiskond on rahamoolokist teinud kummardamise objekti ja inimese edukust mõõdetakse kogutud varanduse alusel, siis pole mõtet kurikaelu saata kallist vanglaleiba maitsma juhul, kui nad ei kujuta ühiskonnale füüsilist ohtu.
Selle asemel, et bergmanne riigi kulul toita ja katta, tuleb kindlustada, et nad ei saaks kuritegelikul moel omandatud raha kasutada. Vanglatesse jääb vähem rahvast ning nad saavad hakata täitma neile pandud ümberkasvatuse ülesandeid. Mis aga kõige tähtsam, ühiskonnas juurdub arusaam, et seaduste rikkumine ei tasu ära ja silmi rõõmustavad tärkava jõukuse sümbolid on ausa teenistuse väärikas tasu.
