Lõuna-Eesti töötud eelistavad jõudeelu

Kuigi Lõuna-Eestis on suur hulk inimesi tööta, kurdavad ettevõtjad töökäte terava puuduse üle — aastate jooksul töötegemise oskuse minetanud inimesed, kelle põhihobi on külapoe taga õlle joomine, ei sobi tegema lihtsamatki tööd.

“Ma tean täpselt, et Tõrva-Helme piirkonna nn töötute hulgast ei sobi mitte keegi meie ettevõttes töötama,” ütleb Valgamaal Helme vallas saepurugraanuleid tootva ASi Hansa Graanul juht Arno Anier. “Sobivad töötajad olen üle meelitanud mõnest teisest ettevõttest.”

Sangari Valga vabriku juhi Leho Haldna sõnul on kõige enam otsitud inimesed, kes tahavad tööd teha. “Riiklik sotsiaaltoetuste poliitika on paljud inimesed nii ära rikkunud, et nad pigem elatuvad toetustest kui tulevad tööle,” sõnab ta.

Sama meelt on ka Värska Sanatooriumi juhataja Vello Saar. “Tööturul on hulk inimesi, kelle elukutse on töötu olemine,” ütleb ta. “Mina ettevõtjana ei tea, mis oleks präänik, et need inimesed tööle panna.”

Tööjõupuuduse lahendusena näevad ametiasutused küll panustamist kutseharidusse, kuid kohalike ettevõtjate arvates on targem ise töötajaid koolitada, tööjõudu mujalt tuua või tootmisprotsesse mehhaniseerida nii, et töötajate arv oleks minimaalne.

Võru maakonnas on ametlikult registreeritud töötuid pidevalt tuhande ringis, tegelikult aga tööta enam kui kümnendik maakonna tööealistest inimestest.

Võrumaa tööhõiveameti juhi Jaan Veeroosi sõnul on töötute hulgas palju neid inimesi, kes küll aeg-ajalt töötavad, kuid taas ja taas tööhõiveameti kliendiks satuvad. Tõsi, kümme aastat tööta olnuid on küll vaid mõned inimesed. “Nemad on juba nagu isiklikud tuttavad,” ütleb Veeroos.

Umbes samasugune on seis ka mujal lähikonnas. Näiteks Põlva kandi 12 000 potentsiaalsest töötajast käib tööl ca 10 400. Ettevõtjail peaks olema valida justkui 1600 paari töökäte vahel, kuid tegelikkuses pole see kaugeltki nii.

Värska Sanatoorium on mures, kust saada töökäsi uue veekeskuse jaoks

Värska Sanatooriumi juhi Vello Saare sõnul on ettevõte näinud vaeva ka koristaja leidmiseks, kes tuli lõpuks ühest teisest firmast sisuliselt üles osta. Sama keeruline on olnud ettevõttele meditsiiniharidusega personali leidmine — üks raviarst käib Värskasse tööle Põlvast, meditsiiniõed Räpinast. “Praegu meil küll ühtegi töötajat puudu ei ole, kuid ettevõtte laienedes satume kindlasti jälle probleemi ette, et kust leida töötajaid,” lisab Saar.

Värska Sanatooriumi juht näeb ühe häda põhjusena elamispinna puudumist. “Meil ei ole siin Värskas praegu ühtegi vaba korterit, kinnisvarahinnad on ka üpris kõrged — potentsiaalsel uuel töötajal poleks kuskil eladagi,” räägib ta.

Tööjõu leidmise küsimustele tuleb Saarel tõsisemalt hakata mõtlema lähiajal, kui plaanide järgi peaks algama veekeskuse ehitamine Värska Sanatooriumi juurde. Rajatav keskus looks piirkonda vähemalt 20 uut töökohta. “Just sel nädalal andsin veekeskuse juhatajale volitused osta veekeskuse tulevastele töötajatele kaks korterit siit kümmekonna kilomeetri kaugusel Mikitamäel,” ütleb Saar.

Tihe rebimine algab juba praktikantide pärast

Otepääl asuva vineeritehase UPM-Kymmene Otepää juhi Ando Juki kogemuse järgi valitseb tihe konkurents juba ka praktikantide saamiseks.

“Tahtsin EPA energeetikaosakonnast praktikante võtta, aga see polnud võimalik — nende peale oli juba Tartu ettevõtjate hulgas nii suur konkurents, et siia Otepääle ei soovinud keegi tulla,” räägib Jukk. “Nad on nii hinnatud, et pärast kooli on neil praktiliselt kohe töökoht olemas.”

Sarnaselt paljude teiste erioskustega töötajaid vajavate ettevõtetega koolitab UPM-Kymmene Otepää tehas omale inimesed ise. “Vineeritegemist ei õpetata ju kuskil,” ütleb Jukk. Korra on Juki sõnul siiski Võru kutseõppeasutusest inimesed vineeritehases uurimas käinud, et mis oskustega töötajaid ettevõtte siis vajab, kuid erilist aktiivsust kutsekoolide poolt polevat küll märgata.

Tööhõiveameti kaudu pole Otepää tehasesse töötajaid sattunud. “Soov on olemas, et selle ameti kaudu töötajaid otsida,” ütleb Jukk. “Seni aga oleme enamiku töötajaid leidnud oma inimeste soovitusel.”

Wõro Kommerts on kogu töötajaskonna ise koolitanud

Wõro Kommertsi juhi Kaido Kaare sõnul on kõige raskem leida mingi valdkonna spetsialiste, näiteks tehnolooge, meistreid, kuterdajaid. “Samuti pole meie piirkonnas piisavalt saada kvaliteetseid lihttöölisi, kes korrektselt ja kohusetundlikult suudavad täita lihtsamaid tööülesandeid, nagu kaupade komplekteerimine,” räägib ta.

Samas on ettevõte Kaare sõnul suutnud luua olukorra, kus hinnalised töötajad jäävad paigale. Kaadri koolitab Wõro Kommerts endale ise.

Kui tõesti kohapealt ei ole võimalik sobivat töötajat leida, otsib Wõro Kommerts neid ka kaugemalt. Sellisel juhul korraldab ettevõte töötajaile transpordi töökohta.

Paberivabrik vajab töötajaid, keda Eestis ei õpetatagi

Räpina paberivabriku juhataja Meelis Mälbergi sõnul ei koolitata Eestis kuskil ametimehi, keda ettevõte vajaks. “Pole ka palju ettevõtteid, kus inimesed vastavad töökogemused eelnevalt oleksid saanud,” sõnab ta.

Kõige teravam on Mälbergi sõnul oma ala tundvate spetsialistide puudus. Samas on raske leida usaldusväärseid inimesi ka lihtsatele töödele, kus muidugi ei ole ka töötasu kiita.

Ka Räpina paberivabrik annab töötajatele kogu väljaõppe kohapeal ja oluliseks peetakse seda, et tööle tulnud inimesed töötaksid ettevõttes aastaid. Samas tuleb Mälbergi sõnul järjest rohkem hakata mõtlema tootmise automatiseerimisele.

Puidutööstus areneb vastavalt sellele, mida pakub tööjõuturg

“Me teeme ettevõtte arengukavad vastavalt sellele, mida tööjõuturult saada on,” ütleb Lasva Liimpuidu ASi juhataja Juho Toomik.

“Näiteks kui on teada, milliseid masinaid plaanime osta, kuid ei leia inimest, kes hakkab selle masinaga tööle, siis jääb masin ostmata,” räägib Toomik.

Palk ettevõttes on 4000 krooni ringis, see palk toob Toomiku sõnul tööle inimesed oma vallast ja kaugematest valdadest. Võru linna inimesi aga selline tasu tööle ei meelita.

Töötajate puudus sunnib tellimustest loobuma

Sangari Valga vabriku juhataja Leho Haldna sõnul on ettevõttel pidev tööjõupuudus ja inimeste puudumise tõttu on ettevõte pidanud ka tellimusi ära ütlema.

Kutseoskusega õmblejaid liigub Haldna sõnul tööjõuturul vähe ja ainuke võimalus end uue kaadriga varustada, on töötajaid ise koolitada.

Valga vabrik pakub potentsiaalsele uuele töötajale neljakuulist väljaõppeprogrammi, mille järel töötaja sooritab kutseoskuse eksami. Seejärel on uuel töötajal aega 4–5 kuud ettevõtte tootmisrütmi sulandumiseks. Kogu selle üheksakuulise väljaõppe kulud kannab õmblusvabrik.

Haldna sõnul on kõige raskem leida inimest, kellel on tööharjumus ning tõsine soov pidevalt juurde õppida. “Mõiste elukestev õpe on suuremale osale töötajatest võõras,” räägib Haldna. “Näiteks on töötajad ettevõtte ümberkujundamise käigus mind palunud — “palun koonda mind ära, ma ei taha uut ametit õppida”.”

Valga õmblusvabrik on palganud töötajaid Lätist ning liikunud Valgast väljapoole, taastades tootmisüksuse Antslas. Viimase kahe kuu jooksul on ettevõte tööle võtnud üle 30 uue töötaja.