Tegu on XI Lüübnitsa sibula- ja kalalaadaga.

Suurem osa kohalikest on just selleks suursündmuseks ette valmistunud ja tänavaid ääristavad uhked sibulavanikud.

Mida kohalikud müüjad asjast ise arvavad?

Kohapeal kasvatatakse oma sorti sibulat, ei osteta kauplusest seemnepoega. Kuum ilm soosib sibula kasvamist, kuid üleliia palavust ka vaja pole — siis saab sibul küll ilusa kuldse jume, kuid saab liiga ruttu valmis.

Hinnatase on paari aasta taguse ajaga võrreldes kerkinud, aga lõplik hind sõltub ikka turupäeval — mida suurem kogus, seda soodsam hind, ja mida paremini kaupled, seda soodsamalt saad. Vanikute hind on muidugi kõrgem kui lahtisel sibulal, aga käsitöö ongi kallim.

Heameel on külarahval selle üle, et laada idee üldse tekkis. Veel kümmekond aastat tagasi elati teadmatuses, mis piiriäärsetel aladel elukesest saab ja sibula turundamisega oli raskusi. Siis tekkiski mõte oma laat korraldada. Õnneks on sel hästi läinud ja elu Peipsi ääres helgem.

Ega ükski laat ilma meelelahutuseta möödu. Kohapeal keedab kalasuppi Vladislav Korzets, toimub kalapiruka konkurss, selgitatakse välja suurim sibul, saab kaeda fotokonkurssi „Kaluripere tegemised“ ja näitust „Kaluriküla Lüübnitsa“, osa saab võtta kalapüügi võistlusest (käega vannist). Kõige selle juurde muusika ja tants.