Maaelu läheb allakäigutreppi mööda
Lugesin 09.08.06 Äripäevast “Suur rahapada ajas põllumehed tülli”, kus Talupidajate Liidu peadirektor Kaur Nurm kardab, et raha jagamisel ilmuvad piirangud suurettevõtete kasuks. Tuleb teda lohutada, et see on juba toimunud. Eesti maaelanikond on jagatud kaheks — põllumehed, kes saavad miljardilisi toetusi, ja ülejäänud, kes ei saa midagi. Viimased võivad toetuste saajatele käpikuid kududa.
Toetus senises mõistes on nõrgemale, et ta jalad alla saaks. Vanemad toetavad lapsi. Ideede järgi, mis proua Tuiksool peast läbi käivad, peaksid lapsed sünnist saati toetama vanemaid. Isa, kes käib tööl, on ju kõige efektiivsem!
Tuiksoo 26.06.06 Äripäevas: “Iga õmblusmasina omanik ei ole ju väikeettevõtja. Talu või väikeettevõte peab ennast ära majandama”. Ants Nooti, põllumajandusministeeriumi asekantsleri allkirja kandev paber ütleb, et toetatakse õmblusmasina ostmist. See on selle aasta toetatavate tegevuste nimekirjas. Kas te omavahel ei räägi?
Toetatavate tegevuste nimekirjas on veel hästi kummalisi asju. Toetatakse käärpuu soetamist. Mis see on? Kas sellega on võimalik ära elatada? Toetatakse randumiskohti (Erna retk, Meriküla dessant)? Majutus- ja toitlustusettevõtte nõuete täitmiseks vajalike tingimuste täitmine — kellel need siiani täitmata, ei tohi ju kehtivate seaduste järgi üldse tegutseda!
Maal tegutseva ettevõtjana alates 1994. a pean ütlema, et maaettevõtlus ei ole kriisist üle saanud. Ettevõtjaid, kes ei tegutse põllul, ei peeta kellekski. Mina erastasin omal ajal sovhoosile kuulunud töökoja, sõber erastas kuivati. Kuivati erastaja on saavutanud 1,5 miljonit käivet töötaja kohta. Minu käive töötaja kohta on 200 000. Sõber toimetab “Valtra” traktoriga aastast 2005, hind 1,5 miljonit krooni. Mina laen haket 1969. a Volvoga. Sealt tulebki vahe.
Kellegi peas on tekkinud mõte, mis nüüd on dogma, et põllumees on “äpu”: kui talle miljardeid ei anna, sureb. Ülejäänud maaettevõtjad on Ostap Benderid ja leiavad ise väljapääsu, neid toetada oleks patt. Ometi on meil, nii põllumeestel kui maaettevõtjatel, sisendid samad: kahanev ja kallinev tööjõud, logistikakulud jne. Lootus, et maaelu ja ettevõtlus, nagu pr Tuiksoo nii armsasti ütleb, on üks, on kadunud.
Kui Mart Laari valitsus tegi põllumajandustöötajate valiku väga lihtsaks — kas hakkad midagi muud tegema või kõnged -, siis Tuiksoo teeb nende valiku, kes valisid ellujäämise, jälle lihtsaks — lase siit jalga.
10 aastat tagasi kirjutas Jaanus Männik, praegune Riigikogu liige, sügava valuga südames, et “on olukord, kus põllumajandusse on jäänud fanaatikud ja nende elu tuleb kergemaks teha”. Kust võtta aga ametnik või partei, kellele kogu maaelu oleks südamelähedane, mitte ainult põllumajandus.
Põllumajanduse praegune seis on selline, et investeerimisguru Joakim Helenius (“investeerimine ei ole raha toomine, see on raha tegemine”), ostab Eestis lehmi kokku. Müünud maha ja poolenisti likvideerinud “Viisnurga”, tegeleb ta nüüd põllumajandusega. Tema juba teab, kus liigub suur raha.
Proua Tuiksoost erinevalt, kes arvab, et maal on hea elada, aga tööl on parem käia linnas, olen elanud ja töötanud maal. Pean talle vastu vaidlema selles, et põllumajanduses suurettevõtted loovad töökohti. Ei — nad kaotavad neid. Mida kõrgem tehniline tase, seda vähem inimesi. Pr. Tuiksoo — te ei tunne majandusteooriat ja praktikat.
Ä.P. artikel 09.08, kus Toomas Kevvai, põllumajandusministeeriumi asekantsler kinnitab “See on küll täitsa vale, et ainult 300 suuremat ettevõtet saavad raha. Lugege maaelu strateegiat, kuskilt ei tule see välja”. Selles on tal õigus, et kuskilt ei tule see välja, aga muus osas teda uskuda ei tasu. Ta ei tunne asja, mida ta ajab, ta tunneb ainult süsteemi.
2004.a küsisin ma toetust puiduhakkuri ostmiseks, sain eitava vastuse. Toomas Kevvai allkirjaga paber teatas, et hakke tegemiseks on vaja laudade ja lippide valmistamise seadmeid. See on sama hea soovitus, kui et leiva küpsetamiseks vajate te tühja viinapudelit. Kui ta tahab minuga vaidlema hakata, vaadaku enne Tartu Halduskohtu haldusasja nr. 3-16/05.
Ä.P. 09.08 artiklist, kus Toomas Timmo ütleb: “Minu meelest on täiesti ebanormaalne kui suurtootja saab 60% tulust toetustest ja maksab veel dividende”. Ongi ebanormaalne, see on rahapesu investeerimistoetus kellegi tasku, mida peaks uurima maksuamet.
Tahaks lõpetada positiivselt, aga kuidagi ei tule välja. Teades Villu Reiljani suust kuuldud lauset. “las koerad hauguvad, karavan liigub edasi” ei loodagi vastust saada. Vastuse saab kui isiklikult pöörduda põllumajandusministeeriumi poole. Seadus kohustab vastama 30 päeva jooksul, aga seadus ei kohusta vastama sisuliselt. Ka see kogemus on olemas. “Juriidiliselt on kõik korrektne”.
P.S. Kuna Eesti toit on nüüd leitud, oli vist esimeseks eelistuseks “suitsuvutt” ja loodetavasti ka kala leitakse (samuti midagi haruldast) võiks proua minister Lätis ära käia. Piimapukid on tee ääres, on kahe lehma talud, kus ka mullikas ja vasikas samas söömas, kõigil kollane lipik kõrva küljes. Majandavad ära küll, muidu nad aastal 2006 sellega ei tegeleks. Lihtsalt Läti ja Eesti põllumajanduspoliitika on nii erinevad, et siin sellega ära ei ela.
