Madalamaid makse, palun

Nüüd, kus Euroopa Liidu laienemispidustused on möödas, peavad uued liikmed valmistuma eelseisvateks rasketeks aegadeks. Uute liikmete majanduspoliitikat kritiseerib Saksamaa kantsler Gerhard Schröder, kes ütles ajakirjale Focus: “Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on laienemise suhtes teatud ootus — meil on madalad maksumäärad ja palgad, kuid neid infrastruktuuri projekte, mida me ise finantseerida ei suuda, rahastab EL. See pole vahend edasiliikumiseks. Me vajame mõistlikku tasakaalu.”

Soome peaminister Matti Vanhanen soovitas aga 18. mail, et ELis peaks kehtima minimaalne ettevõtete maksumäär.

Silmakirjalik kriitika

Uued ELi liikmed peavad sellistele survetele läänest jõuliselt vastu seisma, sest madalad maksud ja ettevõtlust soodustavad olud on nende ainus lootus majanduse kasvuks ja läänele järele jõudmiseks.

Schröderil on õigus, kui ta juhib tähelepanu uute ELi liikmete madalatele maksudele. Eestis, mis on üks liberaalseima majandusega riike maailmas, on ettevõtte tulumaks reinvesteeritud või jaotamata kasumilt null protsenti ja proport-sionaalne üksikisiku tulumaks. Lätis ja Leedus on ettevõtte tu-lumaks 15, Ungaris 16, Poolas ja Slovakkias 19%. Ometi jätab kantsler märkimata, et enamik vanu ELi riike on ammu mõistnud, et madalamad maksud viivad suurema majanduskasvuni. Paljud neist on vähendanud 1996–2003 ettevõtete maksumäära (vt tabelit).

Schröder on madalaid makse kritiseerides silmakirjalik, kuna Saksamaa on samuti ettevõtte maksumäära 1996. a 57,4 protsendilt vähendanud 2003. a 39,4-ni. Seega ei tundu kantsleri tegelikuks mureks olevat madalamad maksud. Pigem paistab Schröder vastu olevat asjaolule, et mõned riigid suudavad makse langetada rohkem kui teised, jättes Saksamaa ja selle kuluka sotsiaalsüsteemi kaugele selja taha.

Schröder pole siiras, väites, et uued liikmed loodavad maksutulude puudujääkide täiendamisel vanade liikmete, nagu Saksamaa, abile. Riigi sissemakse suurus ELi eelarvesse ei sõltu maksutuludest. See määratakse kindlaks protsendina liikmesriigi SKTst. Selle raha paigutamise üle otsustavad ELi poliitikud ja need otsused ei mõjuta sissemaksete suurust.

Kui kantsler püüab vähendada Saksamaa osamakseid protsendina ELi eelarvest, piisab senise majanduspoliitika jätkamisest, mis ei soodusta majanduskasvu ja vähendab Saksamaa majanduse suurust.

Majanduskasv on muidugi uute liikmete esmane mure. Maailmapanga andmeil oli 2002. a SKT elaniku kohta Lätis, Leedus ja Slovakkias vastavalt 3480, 3660 ja 3950 dollarit, sama näitaja Saksamaal aga 22 740 dollarit. Kui uued liikmed tahavad läänele järele jõuda, tuleb neil lasta järgida strateegiaid, mis loovad kiirema majanduskasvu.

Õnneks tundub, et nende turusõbralikud strateegiad on end ära tasunud. Näiteks oli 1998–2003 keskmine SKT kasv Eestis, Ungaris, Leedus ja Slovakkias vastavalt 4,69, 4,04, 5,27 ja 3,23%. Saksa majandus kasvas samal ajal 1,25%.

Iiri pole imelaps

Tõe huvides peab ütlema, et kantsleri kommentaaril on juhuslikult ka üks hea külg. Euroopa-sisestele raha ümberpaigutustele tähelepanu juhtimine võimaldab majandusteadlastel kõrvale heita müüdi välisabist kui majandusarengu allikast. Tegelikkuses ei ole abi Euroopa majanduskasvu määraja. Kui see nii oleks, oleksid Kreeka ja Portugal, mis said suurimat abi, kuid järgisid sotsialistlikke majandusstrateegiaid, majanduslikus mõttes Euroopa suurriigid. Selle asemel on nad endiselt laienemiseelsed ELi vaeseimad riigid.

Abi pooldajad vaatavad Iirimaa kui imelapse poole. Keldi tiigri kogemustest tulenevad õppetunnid on aga teistsugused. Kui Iirimaa EMÜga 1973 ühines, oli see Euroopa üks vaesemaid riike. 2002. a võis Iirimaa hoobelda rahvusliku kogutuluga 23 030 dollarit inimese kohta, mis oli kõrgem Saksamaa 22 740st. CATO instituudi uuring näitas, et Iirimaa majanduskasvu tempo suurenes ajal, mil ELi abi protsendina Iirimaa SKTst vähenes. Kasvu suurendamiseks rakendas Iiri järgmisi abinõusid:

- maksu kõrgeima piirmäära vähendamine 80 protsendilt (1975) 44 protsendile (2001),
- tulumaksu vähendamine 35%-lt (1989) 22%-le (2001),
- ettevõtte maksumäära vähendamine 40 protsendilt (1996) 12,5-le (2003).

Iiri maksutulud moodustasid 1999. aastal 31% SKTst. Ülejäänud ELi võrreldav number oli keskmiselt 46%. Reformide tulemusena kasvas Iiri majandus 1992–2001 keskmise aastase kiirusega 7,65%.

Seega on piisavalt tõendeid väitmaks, et turusõbralikud strateegiad on kiire majanduskasvu loomisel paremad kui finantsabi. Uusi liikmeid tuleks julgustada, mitte ähvardada, kui nad selliseid strateegiaid rakendavad. Vanad ELi liikmed peaksid uusi nägema mitte kui ohtu, vaid kui järgimist väärivat eeskuju. Kui vanad liikmed on huvitatud oma suure tööpuuduse vähendamisest, peavad nemadki täiendavaid reforme teostama.