Maksustamisel puudub ühiskonnas tasakaal
Töötaja maksukoormuse näitaja on meil väga kõrge, ILO andmetel samal tasemel kui Soomes ja Belgias (mõlemas 22%). Keskmine tööstustöötaja maksis 1998. a oma palgalt tulumaksuna Eesti riigile (arvestades maksuvaba tulu määra) 21,8%. Euroopa Liidu riikidest oli tulumaksu reaalkoormus suurem vaid Taanis — 34%.
Kui 1995. a moodustas üksikisiku tulumaks riigieelarve tuludest (ilma sotsiaalmaksuta) 20,7% ja ettevõtte tulumaks 13,3%, siis tänavu on samad näitajad vastavalt 16,4% ja 3%. Need numbrid kõnelevad tasakaalu puudumisest ettevõtete ja töötajate tulu maksustamisel.
Kuna kogumispensioni ja töötuskindlustuse rakendamine vähendavad töötajate sissetulekut palgast, peaks riik inimeste toimetuleku parandamiseks kergendama tulumaksukoormust. Ametiühingute keskliit taotleb maksuvaba tulu määra suurendamist alates 2003. a 1400 kroonini. See tagab töötajale aastas 1248 lisakrooni ja vähendab otseste maksude laekumist eelarvetesse ligi 700 miljoni krooni võrra. Samas suurenevad tarbimismaksudest laekuvad summad. Kokkuvõttes on tegemist oluliselt väiksemate numbritega kui ettevõtetele tehtud maksusoodustuse puhul, mis mäletatavasti ületas miljard krooni.
Kui riik suutis teha maksuleevenduse ettevõtetele, siis ka töötajate toimetuleku parandamine on poliitilise tahte küsimus. Kui ettevõtete maksuvabastus aitas luua väärtuslikke, st hea palgaga töökohti ning suurendas tööhõivet, on olemas ka vahendid, mis võimaldavad kergendada töötajate maksukoormust. Lisaraha tuleb alampalga jõudsast kasvust ja ümbrikupalkade vähenemisest. See omakorda vähendab vajadust toimetulekutoetuste järgi ja suurendab sisetarbimist.
On selge, et nii raha nappuse kui maksustamise õigluse seisukohast ei ole otstarbekas tõsta maksuvaba tulu määra kõigile töötajatele. Seda tuleb teha vaid nendele, kellele see kõige enam oluline on, kindlasti kõigile töötajatele, kes teenivad vähem kui statistiline keskmine palk.
Tulumaksusüsteemi õigluse seisukohast oleme vaid poolel teel, sest üks nõrgapoolne aste ei taga õiglust. Õiglane on tulumaksusüsteem siis, kui töötaja, kel on väiksem tulu, maksab ka protsentuaalselt vähem tulumaksu. Maksusüsteemi tuleb vaadata seisukohast, mis inimesele kätte jääb, mitte mis talt kätte saab. Kuna ilmselt ei ole maksusüsteemi tugevalt astmeliseks võimalik teha üksnes jõukamate kõrgema tulumaksu arvelt — jõukaid on meil selleks, et suure hulga elu kergendada lihtsalt liiga vähe — jääb lisaraha leidmise küsimus tervikuna valitsejate ette igal juhul.
Maksuvaba tulu määra tuleb tõsta 2003. aastal. Kui vastavat otsust käesoleval aastal ei tehta, siis on maksuvaba tuluosa suurendamiseks vajalik rahasumma järgmisel aastal veel suurem ja selle summa leidmine muutub veelgi keerulisemaks.
Idee vähendada üksikisiku tulumaksumäära 20%ni kuulub nö liberaalajastusse, mis õnneks taandub sedamööda, mida rohkem liigume euroopaliku heaoluühiskonna suunas.
5000 krooni kuus teeniva töötaja reaalne tulumaksukoormus (arvestades maksuvabatulumäära 1000 krooni kuus) on täna 20,8%. Madalapalgalised (brutopalk 3000 krooni kuus) kaotaksid 20% tulumaksumäära puhul võrreldes tänase olukorraga 80 krooni kuus, samas kui ametiühingute poolt 1400 krooni küsitud maksuvabatulumäära juures võidaksid võrreldes tänase olukorraga 104 krooni kuus. Vahe on märkimisväärne.
Palgasaajate enamuse olukorda Reformierakonna maksumäära alandamise idee oluliselt ei parandaks, kasulik oleks see vaid rikaste vähemusele. Madalapalgalistele raha rohkem kätte ei jääks, ümberjagamist (riigi eelarvest) aga toimuks veel vähem kui seni, kuna jõukamate tulu ei maksustata senisel määral. Seega suureneks ebavõrdsus ja sallimatus meie riigis veelgi.
Vastupidiselt ideele, et kõik maksavad võrdse määraga tulumaksu, hoolimata sellest, kas tegemist on rikka või vaesega, näevad ametiühingud meie riigi arengut soodustavat maksusüsteemi sellisena, mis suurendaks nii inimestevahelist solidaarsust ja üksteisest hoolimist kui ka ettevõtete ja varakate vastutust ühiskonna ees.
Kadi Pärnits on Eesti Ametiühingute Keskliidu esinaine
