Pingsas vaikuses on peaaegu näha, kuidas ta huuled liiguvad miljoneid kroone kokku liites. “Kümneid miljoneid kroone Eesti Päevalehte, kümneid miljoneid kalatööstusesse,” ei soovi ta olla täpsem. Jääb mulje, et ta ei pruugi olla oma panuseid Eestisse väga täpselt kokku arvutanud.

Manitski selja taga on Mohni saar. Tuletorn ja 150 aastat vana tsaariaegne tsitadell joonistuvad selgelt välja — saar pole rannast kaugel. Mohnist kaks kolmandikku on looduskaitseala, kolmandiku ostis Manitski 6 miljoni krooni eest 2001. aastal Loksa vallalt. Sama suur oli valla aasta eelarve.

Möödunud laupäeval oli saarel moodsa kunsti üritus “Mohni 2003”, mida korraldasid kunstnikud Jaan Toomik ja Paul Rodgers. Manitski oli pakkunud neile, et nad koliksid Rakverest Kananaha üritusega Mohnile.

Lõuna-Aafrikast, USAst, Islandilt, Togo Vabariigist ja kust iganes tulid kunstnikud kokku, et luua midagi ühe päeva jooksul ühe Eesti saare peal.

Maksim Gorki vuntsidega mees surub Manitski kätt: “Mina olen kirjanik Heino Kiik”. Keegi tüdruk on auto juhiistme taga vedanud kohale kaks kitse, keda ta tahab kunsti nimel viia paadiga saarele ja tagasi tuua.

Viinistus Manitski sündis, see on küla, kust on pärit tema vanemad, sugulased. Ta elab seal emale kuulunud talus. Tallinnas on tal korter Toompeal Lossi platsil vaatega õigeusu kirikule.

Manitski tegeleb asjadega, millega ta tahab tegeleda. Ta nimetab seda privileegiks. Tal on ülejääki, mida kulutada.

Raha on Jaan Manitski teeninud Rootsis. Ta oli popansambel ABBA ärijuht, kes otsis lauluga saadud rahale investeerimisvõimalusi. ABBA rahaga loodi börsil tegutsev finantsettevõte Infina. Stockholmi börsil noteeritud firma käive oli 10 miljardit Eesti krooni, kasum 100 miljonit krooni aastas. Manitski oli asutajate seas, kuigi isiklikku raha tal ettevõtte rajamisse paigutada polnud.

1988. aastal müüs ta osaluse Infinas ja ühes börsil noteeritud kinnisvarafirmas ning kolis Brüsselisse. Manitski kinnitab, et Rootsis tal ärihuve enam pole ja sealt midagi juurde ei tiksu.

1988 pärast osaluste müüki oli ka esimene kord, kui Manitski pensionile läks. Teist korda läks ta pensionile pärast pooleaastast Eesti välisministri ametit 1992. aastal ja kolmandat korda pärast tööd erastamisagentuuri nõukogus.

Manitski on 50 protsendi aktsiate omanik Eesti Päevalehes. “Ma tahaks suurendada osalust, aga keegi ei müü enda oma.” 1996. aastast on leht kandnud kahju ligi 70 miljonit krooni. Omanike taskust on tulnud investeeringud lehe arendamisse. “Mul on olnud küll pakkumisi ja ma oleks võinud saada tagasi raha, mis ma Päevalehte olen pannud,” ütleb Manitski. “…kuid Päevaleht kosub”.

Ta ütleb, et ärid Eestis lähevad visalt — “hipodroomil läheb visalt” ja “visalt läheb seenekasvatusel”.

Mõned asjad pole tal ka üldse õnnestunud. Pankrotis on Koplis tegutsenud endine Tarbeklaasi tsehh, mis kandis vahepeal Skankristalli nime. Manitskil oli seal 33protsendiline osalus. Kolm rootslast jõudsid sinna investeerida kokku 30 miljonit krooni.

Vähemalt 30 miljonit krooni kaotas Manitski Viinistu kalatööstuses Vene kriisi ajal. 1996. aastal ostis ta Viinistu sadamakail paikneva Kirovi kalurikolhoosi Võidu Tee nimelise osakonna. Kuni pankrotini ladusid kaks aastat 170 külaelanikku sprotte konservikarpidesse. Hooned sadamakail ostis Manitski pankrotipesast 4 miljoni krooniga tagasi.

Veel mõni aasta tagasi olid Viinistus merevaatega industriaalvaremed — roostetavad hiidmahutid, korsten, seletamatu eesmärgiga betoonrajatised, tootmishooned. Nüüd on endises külmhoones Eesti suurim erakunstimuuseum. Kolm roostes magevee mahutit on kaetud puulaastudega, neist on saanud näituseruumid.

Ühte hoonesse valmib konverentsikeskus, kus merele avanevate akendega tubades saab ööbida 75 inimest. Küsimusele, kui palju ehitus maksma läheb, vastab Manitski: “Kui valmis saab, siis selgub.”

Kunstisündmuse alguseks pidi konverentsikeskus valmis olema, aga ei ole. “Manitskil on põhimõte, et ehitama peavad kohalikud,” ütleb “Mohni 2003” üks korraldajatest Külli Hansen. Külameestel ei paista kiiret olevat.

Manitski tahab külarahvale tööd anda. Mohnile on ta palganud endise majakavahi valvuriks. Koolilapsed müüvad kunstimuuseumi kümnekrooniseid pileteid ja käivad mööblit monteerimas tulevases konverentsikeskuses, mida Manitski nimetab külahotelliks.

Pankrotistunud kalatehase tsehhis on aga Eesti suurim seenekasvatus, mille rajamine maksis 1–1,5 miljonit krooni. “Eesti perenaised on austerservikud menüüsse arvanud,” ütleb Manitski. Ta loodab, et kui lähiajal saadakse mahepõllunduse tunnistus, siis avaneb Rootsi turg.

“Oleks mul 10 hektarit maad ja kolhoosilaut, siis peaksin hobusetalli,” ütleb Manitski. “Läheksin hipodroomile ja küsiksin, kas nad ei tahaks hobuseid minu juurde hotelli anda.” Manitskil on hipodroomil 45protsendiline osalus. “Tegemist on valdkonnaga, mille kohta mul endal teadmisi pole, mind on lihtsalt kaasa meelitatud,” ütleb Manitski rõõmsalt.

Suurema osa oma kunstimuuseumi kogust on Manitski soetanud pärast seda, kui ta jäi kolmandat korda pensionile ehk viimase viie-kuue aasta jooksul. Viinistu kunstimuuseumis võib vaadata Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Nikolai Triigi, Oskar Kallise, Aleksander Vardi, Eduard Wiiralti, Günther Reindorffi ja paljude teiste pilte. Kollektsiooni kuulub ligikaudu 300 teost.

Seal on vaataja ees ka Eesti kunstioksjonite rekordhinnaga ostetud 161.000 krooni maksnud Aleksander Vardi maal Pariisi tänavavaadete sarjast. Ta ise ütleb, et vähemalt kolme maali väärtuseks arvestab ta miljon krooni.

“Mis on minu kogu rahaline väärtus?” küsib Manitski. “Ma ei tea. Eesti kunstil pole maailmaturu hinda,” jääb ta hinnangu andmisel ebamääraseks. Oma ettevõtmiste hindamisel ei näi talle olevat oluline hind, vaid lisaväärtus, mille iseloomu suudab ta kõige paremini hinnata ise. “Kelle pilte ma veel tahaks?” küsib ta. “Mul pole ühtegi Johann Köhleri pilti, mõni Konrad Mäe maastik sobiks hästi.”

Jaan Manitskiga seotud ettevõtted

  • Eesti Päevaleht
  • ECO Seen (seenekasvatus)
  • Norfolk (hipodroom)
  • Skankristall (pankrotis klaasitehas)
  • Winisto (pankrotis kalatehas)

Allikas: Äripäev

Jaan Manitski elulugu

  • 1942 sündis Viinistus
  • 1943 perekond põgenes paadiga üle Mohni saare Soome
  • 1944 perekond asus elama Rootsi; õppinud kaubandusülikoolis; töötanud finants- ja investeerimissektoris ning arvutfirmas IBM
  • 1978–88 tegeles ABBA raha investeerimisega, loodi börsiettevõte Infina
  • 1988 müüs osalused Rootsi ettevõtetes ja asus elama Brüsselisse; töötas vabakutselise konsultandi ja lektorina tippjuhtide täiendõppe keskuses
  • 1992 Eesti välisminister
  • 1994 sai Eesti kodakondsuse
  • 1993–1995 erastamisnõukogu esimees ja aseesimees
  • 1996 asus tegutsema ette-võtjana, ostis Eesti Päevalehe, Viinistu kalatehase ja Skankristalli
  • 2000 Winisto pankrotis
  • 2002 Skankristall pankrotis