Manona Parise tööelu saaga peatükk II: kuidas 42-aastane inimene elus esimest korda karjäärinõustamist kogeb

Mina ja karjäärinõustamisele? Ma olen üks väheseid inimesi, kes on alates 13. eluaastast teadnud, mida teha tahab – kirjutada. Ning teha maailma seeläbi paremaks paigaks.

Ma saan oma sinisilmsuse vabanduseks öelda, et olen fosforiidisõja ja ajakirjanduse taastärkamise aja laps. Seni graniidina paistnud ühiskond pragunes nagu munakoor, ning ajakirjanikud olid need, kes aitasid seda õigetest kohtadest koksida. Unistasin, et mina hakkan ka samamoodi maailma parandama …

Noh, meedia tegelikkus on muidugi väga erinev pubeka unelmatest. Tegelik ajakirjandus on paraku liiga sageli segu küünlisest piiratusest kroonilise ajapuuduse kastmes. Ent väike maailmaparandamise alge on igas tintlaliikmes olemas. Ja see paneb meid kannatama ja kaitsma oma alamakstud ning ülekoormatud tööd.

Sestap olin üsna muigvel, kui Rain arvas, et võiksin lasta end kutsetestidel uurida. Äkki oleks veel midagi, mida võiksin teha? Aga ma ju ei taha muud teha! Ent siis hakkasid kõrvus kõlama hea sõbranna Marilini sõnad, kuidas tema, hoopis teist ala õppinu, tegi sarnase kutsetesti, mis joonistas puust ning punaseks, et rõivadisain on talle mitte ainult kaunis hobi, vaid tegelik saatus. Praeguseks on Mari Disain tuntud kaubamärk, tuntuim toode vast linane rätikleit.

Et asi oleks põnevam, täidame kaks testi – üks neist peaks selgitama minu isiksuseomadused ja teine üldisema kutsesobivuse. Minu karjäärinõustaja Ivika küll mainib, et teine tehakse eestkätt alles oma rada otsijatele. Koos aga jõuame üsna kiiresti arvamusele, et nii ei peaks olema. Mitte kunagi pole liiga hilja ümber mõelda, kas äkki võiks mõni teine kutsumus olla nüüd hingele hoopiski armsam? Elu on ju pidevas muutumises.

Foto: Unsplash

Testide täitmine on ajatundlik ja ma ei mõtle küsimustele liiga palju. Küsimusi on palju ja need tunduvad kavalalt korduvad. Või siis hoopiski liiga umbmäärased. Näiteks ilmselgelt empaatiat hindav koht, kus küsitakse, kuidas ma kohtleksin kerjust. Kuna tean suurlinnades elanuna, et kerjused on pea alati räkkerid, pole seal kirjas minu teguviisi: ignoreeri või laste korral teata politseile, sest see on organiseeeritud kuritegevus.

Ivika toonitab, et testis pole tegelikult halbu vastuseid, kuigi esmapilgul võib see nii tunduda. Iga juhtumit, isikut ja tema sobitumist mingi ülesandega analüüsitakse eraldi. Minu puhul näitas test, et ma ei kipu nägema oma tegevuses lõpetatust, et ma ei plaani nende otsa. Ent iga ajakirjanik, kes teab täpselt enne loo kirjutama hakkamist, mis ta sinna kirjutab, võib oma ametiga hüvasti jätta. Ajakirjandus pole mahajutustus, vaid reaalselt toimuva protsessi kajastus, kus ajakirjanik peab oma eelarvamused võimalikult välja lülitama.

Üllatavalt mõjub aga koht, kus küsimustik hindab suundumust depresiivsusele. See arv on minu jaoks ebamugavalt kõrge. Mismoodi? Ma ei taha kuidagi tunnistada, nagu oleksin eriliselt masendunud. Ivika küsib ääri-veeri, kas mul on selja taga väga pingeline periood. Jah, aga ma ei uskunud, et see mitu kuud hiljem enam tunda annab!

See-eest on mul väga kõrged teiste juhtimise ja otsuste langetamise omadused. Meeskonnatöö on samuti rõõmustavalt kõrge. Ning suhtlemine, õiglustunne ja tung tõe järele – ka test näitab, et need on mu jaoks väga olulised.

Kui vaatame elualade tabelit, on tulemus üsna selge. Test soovitab kas meediat või avalikke suhteid – mõlemas on mul kõrgharidus. Ivika aga nii kergesti ei jäta ja hakkab laiendama. Mis valdkonna suhtlus mulle veel meeldiks? Kõhklen ja räägin, et olen mõelnud, et kui peaksin nüüd minema kooli, õpiksin psühholoogiat. Järgmised 15 minutit räägime väga eksalteeritult, mis asi on gestaltpsühholoogia, kuidas seda õppida ja kui imeliselt hästi sobiksid sellega kokku minu teadmised avalikkusest ja kommunikatsioonist.

Äkki on see tõesti mingi äraspidise jumaluse sõrm, mis mind juhatab? Hingeteemad on järjest olulisemad, olen seda kogenud viimastel aastatel üha enam. Kas ikkagi vahetada keskeas eriala?

Karjääri teemadel hari end Nipila.ee tööblogi abil:

• Kas oleksid valmis ka ise esimest korda elus karjäärinõustamist kogema?
• Manona Parise lugu: kuidas tunneb end tippjuhist töönarkomaan olles ilma tööta?