Me tegime õigesti, et astusime euroliitu
Piits ja präänik Eestile
Eesti on olnud viimase kümnendi üks kiirema majanduskasvuga maid Euroopas. Meie SKP inimese kohta on 1993. aastast saadik peaaegu kahekordistunud. Me oleme rahvusvaheline edulugu sellest, kuidas sotsialismist sai turumajandus, Saulustest Paulused.
Ja just EL on olnud Eestile selleks piitsaks ja präänikuks, mis meie äriliidreid ja riigijuhte kümme aastat edasi on ajanud. Me oleme kõik see aeg tassinud higistades turjal tinaraskeid kotte, sees selline kraam nagu euronõuded või ühtlustatud seadused. Ja nii nagu füüsiline treening ikka muskleid kasvatab, on see raskuste kandmine meid tugevaks teinud.
IMFi viimane eduraport meie kohta novembrist 2004 algab sõnadega: “Eesti viimase aastakümne majandusedu kulmineerus 1. mail 2004 ELiga liitumisega.” Just “kulmineerus” on verb, kus sõnum peitub. Nagu ütles kolm aastat IMFi Eesti missiooni juhtinud Richard Haas Äripäevale: “Kui Eestil poleks olnud ELi silme ees, oleks tulnud EL leiutada.”
Kui Äripäev mullu 30. aprilli lehes Eesti ettevõtetelt 1. mai ehk ELiga liitumise päeva muutuste kohta küsis, selgus, et päev polnudki midagi erilist. Baltex 2000 tegevjuht Meelis Virkebau: “Tekstiilitööstuses ei muutu 1. maist midagi, Euroopa Liit on põhiturg.” Rakvere Lihakombinaadi juhatuse esimees Olle Horm: “Oleme saanud käima ekspordi ELi riikidesse ja eksporti puudutav paberimajandus läheb lihtsamaks. Ettevõttes ei muutu päevapealt midagi.” Sampo Panga juhatuse esimees Härmo Värk: “Otseselt 1. või 3. maist ei muutu midagi. Pangandus on edumeelne sektor ja vastab juba ELi nõudmistele. Meid mõjutavad intressikeskkond ja reitingud, aga need olid juba paigas.”
Kuid küsimus ei olnud ju 1. mais, vaid selles, et ettevõtted olid juba aastaid selleks päevaks valmistunud, nagu tsitaatidest ka hästi välja tuleb. Iseäranis Härmo Värki sõnadest — meie head reitingud polnud midagi muud kui avanss tulevasele ELi liikmele.
Ning samamoodi nagu eraettevõtted liitumiseks valmistusid, nii kinnitas ka valitsus igal aastal tegevuskavasid Eesti integreerimiseks ELi, kus ülesanded ulatusid tollisüsteemi korraldamisest isikuandmete kaitseni. Nii nagu praegu püütakse eurot oodates Maastrichti kriteeriume täita. Ja Riigikogu kaasajastas seadusi.
EL oli justkui mehhanism, mis sundis meid oma riiki paremini üles ehitama, rajama selliseid asutusi, mis oleksid ausad ja läbipaistvad. Ning ausad ja läbipaistvad institutsioonid teatavasti kaitsevad ka turumajandust, nagu tunnistavad kõige suuremadki turu nähtamatu käe usaldajad.
EL oli ja on kompromiss
Tänavuse majandusvabaduse indeksi autorid USA mainekast Heritage Foundationist on Eestit hoiatanud, et ELi liikmena võime oma neljandalt kohalt kolinal allapoole kukkuda. Üks raporti autoreid Ana Eiras kinnitab, et Eesti poleks tohtinud ELiga liituda, vaid oleks selle asemel pidanud võtma maksimumi vastastikustest kaubandussuhetest. Muidugi nõustun ma Ameerika ekspertidega, kes peavad ohtlikuks võimalust, et EL hakkab dikteerima meie maksupoliitikat.
Kuid midagi pole teha, EL oli ja on kompromiss. Me pole ainsad, kes seda tunnetavad. Võtame võrdluseks pealegi selle paljukadestatud Norra, mis on tõepoolest ühisturu täieõigluslik liige, kuid ELi ei kuulu.
Kuid Norrale, maailma suuruselt kolmandale naftaeksportijale, pole see lõbu tasuta ette nähtud. 2003. aastal võttis Norra kohustuse maksta Euroopa ühiskassasse 2009. aastani 230 miljonit eurot (ligi 3,6 miljardit krooni), et vähendada ebavõrdsust laienenud ELis. See tähendab, et eelmisest aastast sai Norrast üks suurimaid rahaandjaid Euroopa majandusruumis. Ka Norra peab vastama kõikidele euronõuetele ning on samuti oma seadusi suures osas ühtlustanud.
Täname ka kubjast
Kuid mida väljastpoolt vaatlejatel on veelgi raskem mõista, on seesama ELi roll sihina silme ees ning selle üldisem tähendus. Koos institutsioonide, seaduste ja investeeringutega imbus Ida-Euroopasse sisse ka kõrgem poliitiline kultuur. Eesti lihtsalt pidi oma konnatiigist välja ronima ja õppima ära suure ilma kombed. Need ELi pürgijad, kellel on tõepoolest olnud kindel eesmärk ja lubadus ELi liikmeks saada, on olnud “välimisest ringist” majanduslikult edukamad. Ja olgem ausad: Bulgaarias või Serbias on ka hoopis mahajäänum poliitiline kultuur kui meil.
Nii ongi vastus järgmine. EL oli meie kubjas ja kõik maatükid pole veel jagatud. Kuid selle eest, et põllud haljendavad, peame ka kubjast tänama.
