Äripäeva arvates tuleks üle laekunud raha kasutada hoopis parema perspektiivitundega: alandada tagantjärele 1. jaanuarist 2004 tulumaksumäära 24 protsendile. Meil on piisavalt vaba raha ja on ka seatud oluline Eesti konkurentsivõimet tõstev eesmärk — miks mitte alustada kohe ja jätta toetuste suurendamine aega, mil meil on hoopis rohkem raha jagada?

Kui poliitikud üritavad pugeda selle taha, et juba vastu võetud seadus ei võimalda asjade niisugust käiku, siis vastakem neile nende oma sõnadega: seadusi saab ju alati muuta. Meil ei ole tarvis seadusi, mis suisa pidurdavad Eesti arengut või lülitavad kiirema käigu asemel sisse aeglasema; riigimehelikud poliitikud hääletaks niisugused seadused ümber.

Poolikult alustatud tulumaksureform on meie arvates just põhjendamatult aeglase käiguga edasiliikumine, kui pruukida liikluse termineid.

Kui püütakse väita, et keset aastat maksumuudatuse sisseviimine tekitaks suurt raamatupidamislikku segadust, siis võiks kasutada ka niisugust vahevarianti. Tulumaksumääraks seadustatakse tagasiulatuvalt 24%, tegelikku tulumaksu peetakse küll kinni 26%, aga tuludeklaratsiooni esitamisel 2005. aasta alguses makstaks enamkogutud 2% maksumaksjatele tagasi.

Tuletame meelde, et korra on riik nii juba toiminud (ehk võtnud intressita laenu maksumaksjalt), kui suurendas tulumaksuvaba miinimumi 500 kroonilt 800 kroonile, kuid kogus maksu aasta otsa endist viisi.

Tagasiarvestuse skeem ei ole küll nii hea kui maksumäära alandamine ja tegelike kinnipidamiste vähendamine kohe, sest ilmselt nõuaks 1,8 miljardi krooni kandmist stabilisatsioonireservi vahepealseks ajaks. Sellega edendaks raha vahepeal Saksamaa majandust. Raha tagasitoomine tekitaks tõenäoliselt kadedust stiilis: näete, kui palju riik stabilisatsioonireservist rikastele maksab. Kõige hullem variant oleks üle laekunud raha toetuste suurendamiseks ära raisata. Nii satuksime olukorda, et ka järgmisel aastal on vaja vähemalt samas mahus toetusi, kui mitte suuremaid. Toetusi ju kunagi vähendada ei saa, aga järgnevatel aastatel ei pruugi samavõrd lisaraha tulla, et poliitikud saaksid taas oma “suuremeelsust” demonstreerida. Pealegi pole Eestile vaja sotsiaalse rantjeeluse teket.

Kolmas stsenaarium, et toetusi ei suurendata, aga ka tulumaksumäära ei alandata, vaid raha suunatakse joonelt stabiliseerimise reservi, pole ei liha ega kala.

Äripäeva toimetus lähtub tõsiasjast, et praegu on vajadus ja võimalus tulumaksureform selle esialgsel ja heal kujul jõustada. Me võiksime mõelda veidi suuremalt (ja ka pikemalt), kui on üks aasta. 2004 pole ka valimiste aasta, et poliitikud peaks püüdma meeleheitlikult oma käega jagada. Las seda teeb parem ühesugune ja madalam tulumaksumäär — valijad ei unusta sedagi.