Vene ühe suurima naftafirma Lukoil presidendi ja asepresidentidega seotud kinnistud Tallinnas on maha müüdud — naftagigant on Eesti enda jaoks oluliste riikide hulgast maha tõmmanud.

Kui 90ndate keskpaigaks oli Lukoili juhtidega Tallinnas seotud vähemalt kolm eramut, siis tänaseks mitte ühtegi. Viimane neist, Nelgi ja Astri tee ristumiskoha lähedal, müüdi mõned aastad tagasi. Ehkki paratamatult tekib mõte, kas nüüdse omaniku aseri päritolu on vaid juhus.

Neid hooneid vaatama minnes ootad kohtumist bütsantsliku rikkusega. Kuid Lukoili presidendi, aseri päritolu Vagit Alekperovi, tema ühe asemiku Ralif Safini ja Vitali Schmidtiga seotud eramud Tallinnas on vaid keskmiste klassist. Nende turuhinnaks võiks pakkuda mõnda miljonit. Ei kullatud aedu, marmorbasseine ega muud luksust.

Venemaa üks rikkaimaid inimesi Vagit Alekperov, tema asetäitja Ralif Safin ja tapetud Vitali Schmidt kinnistute omanike hulgas ametlikult ei esinenud. Lukoiliga seotud allikate väitel ei soetanud nad kinnistud Viimsis ja Nõmmel enesele mitte suvitamiseks, vaid nagu rebased, kel alati varuks hulk väljapääse. Nende kinnistutega on viimase kümne aasta jooksul olnud seotud nii offshore-kompaniisid kui ka inimesi, kelle nimed avalikkusele midagi ei ütle.

Nelgi tänava kinnistu kuulub täna ametlikult 13aastasele aseri juurtega poisikesele, keda hooldab tema tädi. Poisi isa on 1998. aastal tapetud ja ema kadunud. Mõned aastad tagasi ostis tema hooldajast tädi kinnistu 850 000 krooniga. Varem oli see ametlikult ühe vähetuntud kütuseärimehe nimel.

Samasugused varuväljapääse kujutasid endast ka valepassid, mille politsei leidis kevadel läbiotsimisel offshore-firmade müüja Raivo Karu juurest. Venezuela pass oli vormistatud Heinrich Fischer Scmidti nimele ja Brasiilia oma Aleksandr Agar Aleksejevi nimele.

Kui lähtuda nägude sarnasusest, siis esimene pass oli 90ndate alguses ette nähtud 1997. aastal Moskvas tapetud asepresident Schmidtile ja teine Alekperovile. Kuid ilmselt ei läinud neid tarvis.

Transiidiärimees Raivo Vare mäletab, et Alekperov pidas kuni 1998.–99. aastani plaani Eestisse investeerida, st ehitada Eestist läbi Lukoili nafta transiidisüsteem.

“Ambitsioonikad plaanid olid tal, panna käima süstikrongid. Umbes 2000. aastani olid Mažeikiu ja Leedu ju tema jaoks aktuaalsed. Nüüd on ta välja tulnud uute plaanidega, Võssotskiga seoses.”

Leningradi oblastisse Soome lahe äärde rajatava Võssotski võimsuseks peaks kujunema ligikaudu 10 mln tonni aastas. Paika, mis Eesti asemel Alekperovi huvi paelus, investeeritakse sadamehituseks vähemalt 1–1,5 mld krooni. Sadama tegelik maksumus tuleb veel kallim.

Alekperovit huvitas Eesti seega kui klassikaline transiitriik, mille kaudu Permist pärit naftat Läände saata. Oma äri ajasid nad 90ndatel siin firmade Lukoil Skandinavia ning Max Internationali kaudu. 1993. aastast tegutseb Eestis Lukoili tanklakett.

Kuid Alekperovi & Co pettumust Eesti ja eestlaste vastu aitas süvendada rida episoode. Kõigepealt aastaid kestnud kemplemine kõikvõimalikes kohtutes Eestis ja USAs Heldur Tõnissoni Frankenburgiga.

Konflikti ühele võtmeisikule, Jüri Õiemetsale pani Frankenburg muu hulgas süüks naftafirma Sovoili aktsiate omastamist. Endisest Frankenburgi-mehest Õiemetsast sai Lukoili-mees. Õiemets hukkus mäletatavasti 1993. a juhtunud kummalises autoavariis. Tema pärijad, naine ning lapsed helpisid seda suppi kohtute vahet käies veel vähemalt viis aastat tagantjärele.

Seda epopöad, mis annaks ainet mitmeks rahaahnuseteemaliseks romaaniks, võis pidada veel allaneelatavaks. Kuid Eesti kodakondsusametnikud hakkasid 1999. aastal “ahistama” Lukoili peakorteris kõrgelt koteeritud Mihhail Tsõplakovi ehk Lukoili emissari Eestis. Reservohvitserina ei saanud talle anda elamisluba. Ehkki suure tõenäosusega ei sundinud Alekperovit Eestit maha kandma isegi mitte need kaks mõru episoodi, vaid üldised turu- või logistikaväljavaated.

Nende hulka Eestis, kel jätkuvalt Alekperoviga head suhted, kuulub Silmeti peremees Tiit Vähi. “Ükski suure kaliibriga ärimees, kes siin tahab äri ajada, ei saa Eestist lihtsalt niisama üle vaadata, vaid peab ikka kohale tulema,” märgib Vähi, kel Alekperoviga jutuajamistest väga head mälestused.

1999. aastal oli kõneks, et Alekperov investeerib Sillamäele rajatavasse naftatöötlemistehasesse. Vähi möönab, et on tõesti Alekperoviga sel perioodil pikemalt juttu ajanud, aga viimaste aastate kokkupuuteid eitab.

Ühe gigandi huvi vahetub teisega. Kanda on asunud Eestis kinnitama Jukos.