Ministritöö kaotamiseks piisab vähesest
Tagasi on astutud ka tervislike eluviiside tõttu. Lõuna-Korea peaminister Lee Hae-chan sattus eelmise aasta kevadel nn golfiskandaali, kui teda süüdistati golfi mängimises, selle asemel et lahendada raudteetööliste streiki. Skandaal puhkes õitsele ja valitsus astus tagasi.
Teadmata päritolu raha vanni all
Mõned päevad tagasi sattus aga Argentiina majandusminister mitmete lehtede esikaanele, kuna hoidis oma kontori vannitoas ligikaudu 700 000 krooni eest sularaha. Tegemist oli minister Felisa Miceli isikliku rahaga, millele ta ei osanud vettpidavat päritolu anda. Micel väitis, et raha on laenatud vennalt, et osta maja, kuid ta ei suutnud seda tõestada.
Samas ei tasu ministril alati enda arvamust avaldada. Nõnda pani Jaapani kaitseminister juulis ameti maha, sest julges avaldada arvamust, et Hiroshima ja Nagasaki olid paratamatud. Aatompommide rünnakut kogenud Jaapani kaitseminister Fumio Kyuma avaldus riivas jaapanlaste õiglustunnet, USA õigustamist ei saanud heaks kiita.
Kui üldiselt nähakse tagasiastumist kaotusena, siis tegelikult võib sellest ka võita. Iisraeli president Moshe Katzav nõustus sel suvel tagasi astuma ainult kokkuleppel, et teda ei panda seksuaalkuritegude pärast kinni ning lõpetatakse aasta väldanud juurdlus. Nõnda jäi Katzav ilma presidenditoolist, aga garanteeris endale vabadusse jäämise.
Minister ei tohi kellelegi mustalt maksta
Aus ja siiras ülestunnistus aitab alati. Kõige parem näide on Rootsi valitsusest, kus Rootsi kaubandusminister Maria Borelius sai eelmise aasta oktoobris ametis olla vaid nädala.
Nimelt selgus, et Borelius on varasemalt palganud lapsehoidjaid, maksmata makse ning tööjõukulusid. Samuti süüdistas Rootsi meedia, et Borelius pole korralikult maksnud kinnisvaramaksu ega televisioonimaksu. Sellest tagasiastumiseks piisas.
Kuigi Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt kinnitas pärast kaubandusministri tagasiastumist, et kõik teised ministrid jäävad ametisse, läks täppi ka teine opositsiooni nõudmine — kultuuriminister Cecilia Stegö Chilo peab tagasi astuma. Chilo on tunnistanud, et hoidis 16 aastat kõrvale kohustuslikust televisioonimaksust ning tasus lapsehoidjale ümbrikupalka.
Kõige rohkem leiab maailmas aga n-ö poliitilisi tagasiastumisi. Üks värskemaid nendest on heroiinimonopoli Afganistani narkoministri Habibullah Qaderi juulikuine tagasiastumine, kuna moonisaak riigis suurenes. Samamoodi astus 2006. aasta alguses tagasi Iraagi naftaminister Ibrahim Bahr-al-Ulum, sest ta seisis vastu valituse survele tõsta naftahindu. Naftaministri sõnul ei teeninud otsus hindu tõsta ei valitsuse ega rahva huve.
Partsi valitsus vohas tagasiastumistest
Eesti ministreid ei saa kindlasti tagasihoidlikeks tagasiastujateks pidada, kuigi aja möödudes muutub ministri tagasiastumine ehk sisuliselt oma vigade tunnistamine aina haruldasemaks.
Enamik Eesti ministreid, kes on aga nn poliitilise vastutuse võtnud ja tagasi astunud, on naasnud poliitikasse üsna pea ja sageli populaarsemana kui varem. On vaid üksikuid näited, kus ministriametit pidanud poliitik on niivõrd pettunud, et loobub poliitikas osalemisest üldse.
Üks selline näide on Andrus Ansipi esimese valitsuse kaitseministri Jaak Jõerüüdi tagasiastumine. Ta astus tagasi, sest pettus Eesti poliitika- ja ärimaailma ühtepõimumises. Hiljem astus samas Ansipi valitsuses tagasi veel kauaaegne keskkonnaminister, Rahvaliidu juht Villu Reiljan. Tõsi, Reiljan ei astunud tagasi mitte niisama, vaid kurikuulsa maadevahetuse skandaali tagajärjel.
Kõige kergemini aga astuti tagasi Juhan Partsi valitsuse ajal, mil kahe võimuaasta jooksul lahkus viis ministrit, kõik seotud kahtlaste tehingutega.
Palts avas maksuskandaaliga skoori
Nii astus mõned kuud pärast ametisse vannutamist 2003. aasta sügisel tagasi rahandusminister Tõnis Palts, kuna talle alluv maksuamet asus uurima väidetavaid maksupettusi. Järgnevalt jäi Rahvaliit ilma põllumajandusminister Tiit Tammsaarest, kelle haldusalas varastati suur hulk riigile kuuluvat reservvilja.
Seejärel tuli 2004. aasta sügisel tagasi astuda majandusminister Meelis Atonenil, kes üritas ebaõnnestunult “taltsutada” praamikuningas Vjatšeslav Leedot.
Samal ajal kui Atonen Leedoga kemples, magas toonane kaitseminister Margus Hanson oma kodus õiglase und, kuulmata, kuidas vargapoisid tema kodust riigisaladusi sisaldavaid dokumente täis portfelli ära varastavad. Ka temal tuli tagasi astuda.
2005. aasta talvel läks Juhan Parts president Rüütli juurde ja tegi ettepaneku vabastada välisminister Kristiina Ojuland usalduse kaotuse tõttu ametist. Põhjuseks oli päev varem esitatud kaitsepolitsei aruanne.
Ainus, kelle tagasiastumist Parts ei rahuldanud, oli kihutamismeistrist justiitsminister Ken-Marti Vaher, kes esitas tagasiastumisavalduse kõige varem, kuu pärast valituse töölehakkamist. Siiski sai see otsus Partsile saatuslikuks — riigikogu umbusaldas 54 poolthäälega justiitsminister Ken-Marti Vaherit, misjärel ütles peaminister Juhan Parts, et astub tagasi. Oma osa oli tagasiastumisel ka Lihula SS-vormis sõduri eemaldamisel.
Võimutüli Tallinnas viis paigalt ka Laari valitsuse
Tagasiastumisi oli ka eelnevas, Siim Kallase valitsuses. Näiteks Signe Kivi lahkus valitsusest 2002. aastal pärast seda, kui ilmnes, et kultuurkapitali juht Avo Viiol mängis kasiinodes maha 7,5 miljonit krooni riigi raha.
Tagasi astus ka justiitsminister Ain Seppik. Teda süüdistati selles, et ta kandis 1985. aastal ülemkohtus töötades ette ühena kolmest kriminaalkolleegiumi liikmest kohtuotsuse, mis mõistis vangi “nõukogude võimu solvanud” koolipoisid ning sulges vaimuhaiglasse Eesti rahvast ülistanud teisitimõtleja.
Hiljem pidid Postimees ja Päevaleht valefaktide avaldamise eest Seppikule kumbki 50 000 krooni maksma (kuigi Seppik küsis alguses 10 miljonit krooni).
Enne Kallase valitsust tuli tagasi astuda aga Mart Laari valitsusel, kes põhjendas tagasiastumist Reformierakonna lahkumisega Tallinna senisest võimuliidust, et teha koostööd Keskerakonnaga.
Laari valitsuses tuli tagasi astuda majandusminister Mihkel Pärnojal, kes pikka aega oli avalikkuse kriitika all. Tema suurimateks ettevõtmisteks ministrina jäid Eesti Raudtee erastamine ja NRG-tehingu ettevalmistamine, mis teadupärast kuulsusetult ebaõnnestus.
Millal peaks minister tagasi astuma?
Meelis Atonen, endine majandusminister: Iga minister peab seda ise tunnetama. Üldiselt — mida kaabakam inimene, seda vähem tahab ta tagasi astuda. Näiteks Signe Kivi astus kultuurkapitali skandaali järel tagasi, kuigi ei pidanud seda tegema. Kindlasti austatakse teda selle otsuse eest rohkem.
Tagasiastumise põhjuseid on sadu. Mõnikord astutakse ka sellepärast tagasi, et koostöö valitsusega ei suju või valitsusjuht ei toeta.
Kui amet on ikkagi rahva teenimine ja avalik arvamus hakkab vastu töötama, ei ole midagi teha. Avalik arvamus on subjektiivne. Näiteks kui ajakirjanikud võtavad seisukoha, et riigi huve pole vaja kaitsta, pole midagi teha.
Kui keegi ütleb, mis ma ministrina valesti tegin, saab ta mult viis plussi.
Signe Kivi, endine kultuuriminister: Valitsuseliikmeks olemine on ajalik — ametisse astudes peab teadma, et sul on vastutus kõige selle eest, mis sinu haldusalas toimus ja toimub — ja kõige õigem “peaks” on ministri oma südamesund… Vähemalt nii lubasin mina endale ametivannet andes.
Leif Kalev, Tallinna Ülikooli riigiteaduste osakonna juhataja: Mõnes riigis peetakse avaliku võimu toimet moraalseks ja oodatakse terve elu jooksul korrektset käitumist, ka väike eksimus võib saatuslikuks saada.
Näiteks Rootsis pidid kaks ministrit tagasi astuma, kuna olid makse optimeerinud. Ameerikas võivad see-eest saatuslikuks saada ka abieluprobleemid ja tuttavate soosimine.
Samas on riike, kus ka mõrva väljatulek ei tarvitse tingimata ministri ametist lahkumist tähendada.
Eestis on olukord huvitav. Meil moraalse vastutuse praktika alles kujuneb. Valikud tagasi astuda või kriitikale vaatamata ametisse jääda on väga erinevad. Mõni astub tagasi ka temaga vaid kaudselt seotud küsimuste pärast (Signe Kivi), samas mõne olulise möödalaskmise puhul on väga raske ministrit ametist kangutada (Toivo Jürgenson, Mihkel Pärnoja ja erastamisotsused).
Eesti poliitikas on võrreldes teiste riikidega küllalt eripärane, et tagasiastujad tulevad sageli väga kiiresti poliitikasse tagasi. See põhineb käsitlusel, et kui poliitik saab uue rahvamandaadi, on ta varasemast vastutusest vaba.
