Mis rolli täidavad E-ained?
Ka väljaspool Euroopat kasutatakse samu ained, kuid neil pole ees tähist E.
Kuna inimestele on lubatud E-ainete piirmäär antud 100-kordse varuga, pole suurt karta, et neid tervisele ohtlikus koguses tarvitatakse. Samas aga ei tohiks siiski ületada päevast piirmäära.
Toidus kasutatavaid lisaaineid võib nende päritolu järgi jaotada kolmeks:
1. Ained, mis on eraldatud looduses olemas olevast, näiteks agar-agar (E406) ja karrageen (E407) merevetikatest, pektiin (E440) puuviljadest jne;
2. Ained, mis esinevad looduses, kuid on saadud sünteesi teel ehk n-ö loodussamased ained, näiteks ka jõhvikas olemas olev antioksüdant askorbiinhape (E300) või säilitusained sorbiinhape (E200) ja bensoehape (E210);
3. Ained, mis on saadud keemilise sünteesi teel ja millel pole looduses analoogi, näiteks antioksüdandid butüülhüdroksüanisool (E320) ja butüülhüdroksütolueen (E321) või asotoiduvärvid.
Lisaained täidavad toidus erinevaid funktsioone
Toiduvärvide eesmärk on anda toidule sellele omane värv või muuta värvust intensiivsemaks. Näiteks E101 ehk riboflaviin on toiduvärv, mida teatakse ka kui vitamiin B2. Seda ainet toodetakse pärmidest ning see on seetõttu loodusliku päritoluga. Riboflaviin annab näiteks kreemides tootele ilusa kollaka välimuse.
Säilitusained pikendavad toote säilivust. Näiteks E200 ehk sorbiinhape on loodussamane säilitusaine, mida leidub ka jõhvikates ning mille eesmärk on pärssida hallituse tekkimist toiduainetele.
Antioksüdante kasutatakse rasvarikaste toitude puhul, et kaitsta neid rasva rääsumise, maitse ja värvuse muutuste ning toiteväärtuse alanemise eest. C-vitamiinina tuntud askorbiinhape E300 on loodussamane aine – s.o aine, mis ongi looduses olemas, kuid mis on saadud sünteesi teel lisaainena toidutööstuses kasutamiseks.
Paksendajaid kasutatakse toote konsistentsi parandamiseks, piimatoodetes vadaku sidumiseks, ka tarretajatena, stabilisaatoritena, rasvaasendajatena. Tuntuim ja ka kodustes tingimustes kasutatav paksendaja želatiin on olemuselt loomne valk, mida saadakse kollageeni hüdrolüüsimisel. Paksendajana kasutatav kollageen on naha, luude, kõõluste jt organite sidekoe võtmekomponendiks ning ülivajalik luude ning naha terviseks.
Stabilisaatoreid kasutatakse toidutootes vajaliku konsistentsi saamiseks ning säilitamiseks. Näiteks looduslik aine karrageen E407 on eraldatud merevetikatest. Samuti on looduslik jaanileivapuujahu E410, mis on valmistatud jaanileivapuu kaunadest.
Happesuse regulaatorid on ained, mis muudavad või reguleerivad toidu happesust või aluselisust. Happesuse reguleerimine on vajalik toidu pikemaks säilimiseks ning maitse ja konsistentsi tagamiseks müügiperioodi jooksul. Tuntud happesuse regulaator on loodussamane aine sidrunhape E330, mis on küll ka looduses olemas, kuid mis on saadud sünteesi teel lisaainena toidutööstuses kasutamiseks. Toidu lisaainena kasutatakse sidrunhapet mitmel eesmärgil: see on antioksüdant, reguleerib happesust ja tugeva kompleksimoodustajana seob metallioone.
Kuidas suhtuda lisaainetesse?
Paljudele lisaainetele on kehtestatud maksimaalne päevane lisaaine kogus (ADI). See on kogus, mida võib ööpäevas kogu eluea jooksul ohutult tarbida, arvestatuna kehakaalu kilogrammi kohta. ADI on arvestatud 100-kordse ohutuse varuga. See tähendab, et teatud lisaaine võib avaldada kahjulikku mõju meie organismile ainult siis, kui me tarbime seda ainet iga päev elu jooksul ja koguses, mis on palju suurem kui määratud ADI. Toidutööstuses lubatud lisaainete piirmäärad on arvestatud lähtudes põhimõttest, et tarbides toiduaineid erinevatest toidurühmades jääb summaarne lisaainete tarbimine ohutuse piiridesse ja ei ületaks ADI näitajaid.
