Naissaarele kerkivad esimesed suvemajad
Kui mitte arvestada, et sadamast voorib meremiini kestadega kaetud saart avastama iga päev pea sadu turiste, tundub elu Naissaarel väljasurnuna. Gofmani suvekodu kõrval nosivad rohtu traataia sisse piiratud lambad. Vaade sügavsinisele päikeses sillerdavale merele meenutab reklaamist tuttavat unistuste saart.
Kinnisvaraarendajad hindavad maad Naissaarel odavaks, ehkki praegused müügihinnad on võrreldes esimeste müüdud sõjaväeobjektidega tõusnud kolm-neli korda. Kui näiteks 1997. aastal sai enampakkumisel osalenud Viimsi vallasekretär Eda Ilves põlenud vundamendi kätte 10 000 krooniga, siis mullu novembris maksis ehitus- ja kinnisvaraärimees Andres Koger 18 miinilao ja tuletõrjedepoo eest juba kokku 3 miljonit ja 43 000 krooni.
“Kõik kes lootsid odavalt saada, jäid ilma,” tunnistab pakkumises kaotanud kinnisvaraärimees Jens Haug. Tema sõnul on kõigil Naissaarele maa ostnutel vähem või rohkem kinnisvara arendamise huvid. “Ma ei tahaks nüüd kinnitada, et loen, silm punnis, Viimsi valla kodulehekülge ja müügikuulutusi, kuid kui on soodsaid pakkumisi, siis miks ka mitte,” vastab ta küsimusele, kas viskas püssi juba põõsasse.
“Saare perspektiiv on asukohas, mitte elektris ja ehitamise hinnas,” lausub Haug. “Pikas perspektiivis on kinnisvara Naissaarel äärmiselt hinnaline. Arvan, et kümne aasta pärast meenutame hindu, millega täna ostame ja turtsatame naerma.”
Saare valitseja, Naissaare Looduspargi juht Tiit Koit kinnisvaraarendajate optimismi ei jaga. Valitseja kõrgetel ratastel auto ujub läbi sügavatesse roobastesse kogunenud vihmavee sellise mühinaga, et vesi pressib vaat et autoustest sisse. “Tavalise autoga siit läbi ei saaks,” tähendab Koit. Pole ka hullu, sest autode toomine on Naissaarele keelatud. Auto toomiseks tuleb saada looduspargi eriluba, masina saarele vedu ja mandrile tagasi toimetamine maksab meritsi veol aga 14 000–20 000 krooni.
Ka ehitamine ja elamine kujuneb saarel mandrist kallimaks, teab Naissaare Reiside omanik Olavi Bleier. Ehituse hinnale lisandub Bleieri sõnul umbes 20 protsenti, millest lõviosa neelab ehitusmaterjalide ning tehnika saarele vedu. Teiseks kulude ülespumpajaks on väikeste diiselgeneraatoritega toodetav elekter, mis saareasukate kogemuse järgi maksab 7 krooni kilovatt-tund. “Saan veidi odavamalt vaid tänu mulle kuuluvale neljale majale,” sõnab Bleier.
Äri ajada on saarel siiani raske. Bleier ütleb, et looduspargi keskuses saare ainsat baari opereeriv Naissaare Reisid jõudis nelja aasta jooksul mullu esimest korda pisikesse kasumisse. Tänavu tõid teadmatus tuleviku ees ning vihm jälle miinuse.
Ohtrate ehituspiirangute ja vaakumi tõttu saare infrastruktuuri väljaehitamisel müüs SRV arendusjuht Alvar Ild Naissaarel ostetud kasarmu selle aasta alguses K-Raua ACE-le maha.
“See mõte, mis oli plaanitud, muutus mõttetuks,” väljendab Ild oma pettumust. “Mul oli seal ehitamise eelduseks, et kõik protsessid toimuksid mõistlikkuse piires, kuid kohalik võim tegi kõik, et midagi ei toimuks. Viimsi jaoks on Naissaar ääremaa.”
Lisaks vallapoolsete investeeringute venimisele pistsid seiklejad mullu suvel Ildi maja põlema. Saareasukad kustutasid katuseni ulatunud põlengut väikeste vahukustutitega, sest tuletõrje väljakutse peale mandrilt kohale ei jõudnud.
Looduspargi valitseja Tiit Koit seirab kogu saart keskuse katusele paigaldatud kaamerast. Kui kuskil lõket tehakse ja suitsujuga tõuseb, tormab ta kohale ja käsib grillimise lõpetada. Tulekahju puhkemine päästetehnikata saarel, mida 90 protsendi ulatuses katab mets, tähendaks Koidu sõnul katastroofi.
Turvalisuse nimel tohib privaatsust ohverdada ja kaamera abil näiteks vaadata, mida puhkajad sadamas seisvatel jahtidel teevad või mis marki õlut nad baari välilaudade taga joovad.
