Teekond Soome

Kolmapäev, 10. mai. Auto esiistme all on kilone suhkrukott ja selle kõrval taskurätik, mida on immutatud grammist kanepist tehtud leotises. Vastan piisavalt tingimustele, mis annab alust kahtlustada narkootikumide ülevedu.

Plaanis on ühepäevane reis. Tavapärasele tolliametnike küsimusele reisi eesmärgi kohta on vastuseks sõbra külastamine.

Katamaraan Nordic Jet Line väljub 12.00. Pool tundi varem olen sadamas, Eesti piirivalvur kontrollib dokumendid üle, kiikab pakiruumi ja laseb auto laevale. Tavapärane suhtumine, sest pea igas riigis ei hoolita niivõrd sellest, mis välismaale läheb, vaid sellest, mis välismaalt tuleb.

Poolteise tunni pärast saabun Helsingisse. Passikontrolör on sõbralik, kontrollib dokumente ja soovib head reisi.

Kümne meetri pärast astub autole ette kurja näoga tolliametnik ja küsib karmilt, kas midagi tollida on. Järgmisena tahab ta teada, mis on reisi eesmärk. Seletan, et lähen sõbra juurde. Üheks päevaks, pole teda ammu näinud. Mees vaatab pakiruumi, katsub tagaistet, sikutab siis selle üles ja piilub minutijagu istme ja autopõranda vahele. Kuna ma sõbra aadressi ei tea, siis hakkab minu dokumente mudiv ametnik küsimustega pommitama. Viimane neist on: “Mis te täna õhtul teete?” Ütlen, et ei tea, ja minuti pärast olen juba tollitsoonist väljas.

Oleks istme all olnud suhkru asemel kokaiin, oleksin Soome jaemüügihindu arvestades teeninud uue maja raha. Tänaval küsitakse narkootikumide eest Soomes sama hinda, mis Eestis, kuid Soome markades. Eestis saab kilo kokaiini vaid mõnesajakroonise grammihinnaga. Soomes otse jaemüüjatele kauba laiali jagamisel oleks kasum olnud kolme- kuni neljakordne. Võib-olla suuremgi. Igatahes on inimesi, kes on valmis sellise kasumi nimel riskima.

Tagasi Eestisse

Neljapäev, 11. mai. Suhkrukott ja taskurätik on endisel kohal istme all. Sõidan sadama passikontrolli. Soome piirivalvurit minu auto ei huvita, ta lobiseb kontrollpunkti läbinud kirsipunase Corvette’i juhiga.

Viie minuti pärast kiikab ta mu passi ning laseb mu läbi. Siis jookseb piirivalvur sõbra juurde tagasi. Kontrollpunkti taha tekib järjekord. Lõpuks seletab piirivalvur sõbrale tüdinult, et midagi pole teha, tuleb passe kontrollima minna.

Tallinna saabun kohaliku aja järgi 13.00. Ehkki ma kuritegu ei sooritanud, oli kehas terve eelmise päeva pingevärin, mis Tallinna kirikutorne ja eesti keelt kõnelevaid piirivalvureid nähes hoobilt kaob.

Üllatusega märkan, et ees sõitva Corvette’i nuusutab must narkokoer läbi. Tuttav värin tuleb tagasi.

“Niikuinii on kanepilõhn taskurätikust haihtunud,” jõuan mõelda enne koera minu autoni jõudmist.

Eesti piirivalvurite ja tollitöötajate palve autost väljuda tuleb nagu välk selgest taevast. Must labrador nuusutab hetke mind, siis auto salongi. Avan pakiruumi, mispeale koer elavneb. Teistkordsel salongi nuusutamisel laseb koerajuht hoolealusel autosse hüpata. Koer kargab tagaistmele ja hakkab seal saba liputades ringi keerutama.

Mul palutakse autoga kontrollpunkti kõrval asuvasse lattu sõita. Estakaadile sõitnud, tõstan autost välja kõik isiklikud asjad, mis läbi otsitakse. “Kaheksa raamatut, kanister, fotoaparaat...” loetleb tollitöötaja kontrollitavaid asju.

Järgmisena võetakse käsile auto. Tipphetkel tuhlab autos kuus meest, kusjuures mõnda kindalaekast leitud asja vaatab huviga mitu meest korraga. Vägesid juhatavad kaks erariides noormeest, kes väidavad end olevat piirivalve infoosakonnast. Nende sõnul võetakse autosid kontrolli erinevatel põhjustel, minu puhul olevat põhjus narkokoera reageering. Üks erariides töötaja teeb mu taskut leitud tablettidele amfetamiinitesti. “Ei reageeri,” kirjutatakse protokolli.

Kui kõik käega ligipääsetavad kohad on autol läbi vaadatud, tuuakse videosond, millega vaadatakse mootori ja istmepolstrite vahele ning küljeuste sisse. Lõpuks lükatakse sond bensiinipaaki ja kolm erariides piirivalvurit vaatavad kordamööda huviga selle sisemust. “Sodi on sees, autol on karburaatoriga vist midagi lahti,” leiab lõpuks üks neist. Auto tõstetakse kahe meetri kõrgusele, ning põhja läbivaatamise järel on kord minu käes.

Jalutan viisakate, kuid tõsiste meeste vahel tühja ruumi, kus muditakse läbi kõik taskus olnud esemed ja minu riided. Tagatipuks palutakse sokid pahupidi keerata ja aluspüksid jalast võtta. Korralduse peale keeran ennast paljalt seljaga meeste poole ja teen ristis hammastega kaks kükki. Samal ajal vaatavad ametnikud huviga minu tagaotsa, et ega sealt mingeid kahtlasi pakikesi välja ei kuku. Ei kuku. Mehed lasevad mul riidesse panna, vabandavad, ütlevad, et see on nende töö, ja lahkuvad. Viimane, mis neist kostab, on ühe küsimus teisele: “Lähme õige sööma?” Kokku kestis läbiotsimine täpselt tunni.

Toll: Eestis on lugu täbar

Narkokaupmehed tegutsevad nagu muudki ärimehed. Kui kuskil tekib takistus, siis äri tegemata ei jää. Tuleb leida vaid uued lahendused. Narkokoeri püütakse ära petta äädika, bensiini, pipra ja kümnete muude teravalõhnaliste ainetega saadetist töödeldes. Keelatud aineid peidetakse auto bensiinipaaki, mootorisse, summuti sisse, polstritesse. Inimesed topivad pakitud ainet endale pärakusse. Hulljulgemad neelavad narkopakikesi alla, väidetavalt on mõnele see trikk ka elu maksma läinud. Suuremaid koguseid veetakse kaubakonteinerites.

Kui toll muutub narkoärimeestele liiga tülikaks, siis töötatakse välja uued lahendused, kuidas narkootikumid maale viia tolli läbimata. Erinevatel andmetel toimub üks tollist kõrvale nihverdamise skeem järgnevalt: toll tavaliselt maalt väljujaid ei kontrolli, Rootsi sõites jõuab laev Stockholmi lähedal olevate fjordideni hommikul vara, kui reisijad veel magavad. Keelatud ained heidetakse mõne eelnevalt kokku lepitud fjordi lähedal üle parda ning skuutri või kaatriga kaasosaline läheb korjab kauba veepinnalt üles. Ongi kaup maale viidud.

Kui palju narkootikume Eestit läbib, ei tea ka kõrged ametnikud. Kättesaadavad keelatud ainete kogused on äri suurust arvestades tühised. Tolliameti tollikontrollitalituse juhataja kohusetäitja Lauri Aasmann ütleb, et üldiselt pole ta tolli tööga rahul. “Sisemaal on narkootikume palju, piiril on leide vähe,” tunnistab ta. Aasmanni sõnul avastatakse piiril narkootikume keskmiselt alla ühe korra kuus. “Kui leide oleks kaks-kolm kuus, siis võiks öelda, et töö käib,” räägib tolliametnik.

Samas tõdeb ta, et tollitöötajad on viimasel ajal pideva ülemuste surve all, mis lõpuks peaks ka tulemusi kandma. Aasmann ei soovi narkotransiidi osakaalu teiste Euroopa riikidega võrrelda. “Kui aga aastaga on meil leitud kaks narkolaborit, siis võib öelda, et Eestis on lugu täbar küll,” märgib ta.

Ehkki peamiseks probleemiks on nii Soome kui Eesti ametnikud-poliitikud pidanud narkotransiiti Eestist Soome, siis tegelikult on probleem ka vastupidises suunas.

Tallinna politseiprefektuuri narkokuritegude talituse komissar Rene Berting tunnistab, et Euroopast läbi Soome Eestisse narkootikumide vedamine näib küll ebaloogilise skeemina, kuid on isikuid, kes on proovinud narkootikume Soomest Eestisse vedada.

Berting leiab, et narkootikumide vedu Hollandist, Belgiast või Hispaaniast Eestisse võib läbi Skandinaavia olla turvalisem, sest Euroopa Liidu liikmesriikide vahel olevates piiripunktides on kontroll pea olematu, mis teeb teekonna kuni Tallinna sadamani suhteliselt turvaliseks. Sealt ka narkootikumivedajate huvi uue transiidivõimaluse vastu.

Teine ja suurem probleem on narkootikumide vedu Venemaalt ja endistest liiduvabariikidest. Heroiini, kanepi ja amfetamiini Euroopasse, peamiselt aga Skandinaaviasse toimetamiseks on Eesti ideaalses kohas. Ka keskkriminaalpolitsei narkokuritegude talituse komissar Märt Palo tunnistab, et Eesti paikneb geograafiliselt riskipiirkonnas. “Narkokaubandus on nagu turumajandus: ained liiguvad sealt, kus odavam, sinna, kus kallim,” sõnab Palo. Mingeid kindlaid marsruute Palo hinnangul pole, saadetis pannakse teele seda rada pidi, kus leitakse võimalus.

Kui heroiini ja kanepi puhul on võimalus, et aine avastatakse juba enne Eestisse jõudmist, siis amfetamiiniga on probleem komplitseeritum, kuna Venemaalt tuuakse Eestisse aineid, millest alles hakatakse amfetamiini valmistama. Väidetavalt saab iga keemikuharidusega inimene sellega hakkama.

Narkootikumide avastamise teeb raskeks selle äri suletus. Pistelise kontrolliga avastatakse tühiseid koguseid, miljonite kroonide väärtusega narkolaste ei veeta taskus, vaid suurte kaubakonteineritega, millest kõiki ei suudeta puhtfüüsiliselt läbi uurida. Tahes-tahtmata elavad narkopolitsei ja toll “koputajatelt” saadava info varal. Tallinna narkopolitsei boss Berting sõnastab mõtte diplomaatilisemalt: “Narkopolitsei tugineb operatiivinformatsioonile.” Nn operatiivinfo saab aga politseile kättesaadavaks vaid siis, kui narkokaubandusega seotud inimeste suhted käärima lähevad. Isehakanud narkokaupmehe või tülikaks muutunud konkurendi kõrvaldamiseks saadetakse ta aastateks trellide taha. Nii teenib ka “koputaja” politseilt plusspunkte.

Soome toll tunnistab lünki töös

Tänavu jaanuaris süüdistas Soome siseminister Kari Häkämies Eesti politseid korrumpeerumises, mistõttu ei suudeta ohjata narkootikumide vedu Soome.

“Euroopa Liidu liige ei saa olla niisugune maa, kus on näiteks korrumpeerunud politsei või kus politsei ei suuda mingilgi määral midagi ette võtta selle vastu, et Eestist või Eesti kaudu voolab Soome pidevalt uimasteid,” ütles Häkämies Soome uudisteagentuuri STT teatel 27. jaanuaril Helsingis.

Hiljem Eestis visiidil olnud Häkämies püüdis öeldut pehmendada, kinnitades, et tugines oma ütlustes tollaselt Eesti siseministrilt Jüri Mõisalt saadud informatsioonile. Mõisa sõnul pole ta Häkämiesiga nende kahe kohtumise jooksul kordagi narkokuritegevusest ega korruptsioonist politseis rääkinud...

Soome tolliameti järelevalveosakonna ülem Jarmo Orola tunnistas teisipäeval, et ka Soome tolli töös on lünki. “Eestist saabub Helsingisse päevas 30 reisi, tuleb valida, kus olla, kuhu inimesed saata,” põhjendas ta narkokoerte ja kontrolli puudumist terminalis.

Orola sõnul on ta praegu Eesti tolli tööga põhimõtteliselt rahul. “Põhitasandil laabub koostöö normaalselt, aga on asju, mida saab parandada,” ütles ta. “Eestis peaks olema näiteks rohkem inimesi, kes veoautosid kontrollivad,” leidis Soome tolliametnik.