Õppelaen olgu õppemaksu katmiseks piisav

Oleme harjunud ühiskonnas valitseva arvamusega, et noorte ees on avatud tohutu suured võimalused — oleks vaid tahtmist õppida ja aktiivselt tegutseda.

Samas seisavad nad silmitsi terve rea probleemidega, millele siiani pole lahendust leitud. Kui üliõpilane ei saa loota oma vanemate abile, peab ta õpingute eest tasumiseks ise töö leidma. See omakorda mõjutab õppeedukust. Iga õppuri jaoks oleks oluline, et õppelaenu suurus vastaks õpingute tasumiseks vajalikule summale.

See võimaldaks ligipääsu kõrgharidusele ka keskmisest väiksema sissetulekuga peredest tulevatele üliõpilastele. Täna on üliõpilasel kahe käendaja olemasolul võimalik taotleda riiklikku õppelaenu suuruses 15 tuhat krooni, mis üldjuhul katab vaid poole õppemaksust. Kust võtta ülejäänud osa? Kui vanemad ei saa noort rahaliselt toetada, jääb ainuke variant — leida mingisugune töö ja üritada oma õpingud ise kinni maksta.

Võiks arvata, et siin polegi midagi halba — need kes juba ülikooliaastail kooli kõrvalt tööl käisid, on täna tööturul paremas olukorras: kogemusega. Seda siis, kui õpingute kõrvalt tehtud töö oli mingil määral tulevase erialaga seotud. Siit järgmine probleem: õppides päevases statsionaaris on tudengile jõukohane tööl käia ainult osaliselt — õhtuti ja nädalavahetusel. Samas on äärmiselt raske leida mitte ainult erialast, vaid isegi sobiva graafikuga tanklaoperaatori tööd.

Hilisõhtuni töötav ja hommikustel loengutel tukkuv üliõpilane kutsub omakorda õppejõupoolse ärrituse ja mõistmatuse. Kuigi paljud ülikoolid ei saa pakkuda hea õppeedukuse eest tudengistipendiumeid, võiksid nad toetata tudengite töölkäimist eksamitähtaegade pikendamisega. Samuti ei soosi õppimist alati ka tööandjad ning täiskasvanute koolituse seaduse kohaselt omavad õigust õppepuhkusele vaid õhtuses või kaugõppe õppevormis kõrgharidust omandavad üliõpilased.

Tekib suletud ring — tudengid käivad tööl, et õppida, kuid suure koormuse tõttu halveneb nende õppeedukus. Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor Arvi Altmäe kinnitab: “Muidugi tahame meiegi, et tudengite õppeedukus oleks võimalikult hea, kuid siin on oma “agad”. Tehnikakõrgkoolil näiteks on raskusi riigi koolitustellimuse täitmisega, sest meile tuleb õppima suures osas vaene kontingent. Pärast seda, kui õpilased on praktikaettevõtetest saanud oma esimesed palgad, kipuvadki nad tööle jääma. Suur hulk üliõpilasi ei tule tööl käimata toime.” Kaua oodatud õppetoetuste seaduse arutelu on Riigikogus samuti katkestatud.

Vastuväiteks võib öelda, et erakõrgkoolide alternatiivina on olemas ka riiklikud ülikoolid, kus targemad saavad õppida valitut eriala tasuta. Siin võiks näiteks tuua TPÜ-s õpetatava reklaami ja meedia eriala, kus riigieelarvelisi kohti üldse ei ole ning nutikamadki peavad lemmikeriala õppimise eest üle 20 tuhande krooni välja andma.

Kõiki neid asjaolusid arvestades jääb mulje, et Eesti riigil ei olegi kõrgharitud inimesi eriti vaja. Selle väite ebaõigsust tõestaks õppelaenu summa sidumine õppemaksu suurusega või muude toetuste käibele toomine, mis võimaldaks ka kõige halvemal elujärjel olevatel teadmistehuvilistel kõrgharidus omandada. Riik siin kaotajaks ei jääks — täna haridusse investeeritud raha tuleb homme mitmekordselt tagasi.

Või siiski, tunnustatud ülikoolide rektorid avaldasid saates “Joon” arvamust, et kümne aasta pärast on Eestis maksimaalselt 3 — 5 eraülikooli, praegustele riiklikele lisaks. Samuti olid nad ühel meelel ses osas, et täna toimub kõrgharitud inimeste ületootmine. Õppemaksupoliitika jäikus võib siin olla vahendiks, kuidas liigset õpihimu kõrghariduse tasandil välja suretada. Loodetavasti toimub selle arvelt edenemine rakenduslikul haridusmaastikul. Tegijaid ihkab meie tööturg juba pikemat aega.