Piimafoorum: konkurentsivõime säilitamiseks ja tõstmiseks on vaja piimastrateegiat
Põllumajandusministeeriumi juures alustas 2009. aasta piimakriisi ajal tööd piimanduse strateegia töörühm, kuhu kuuluvad põllumeeste, tööstuste, ministeeriumi ja teadlaste esindajad. Piimanduse strateegia eesmärk on piimatootmise ja -töötlemise konkurentsivõimelisuse suurendamine aastaks 2020, kaardistades piima tootmise ja töötlemisega tegelevate ettevõtete majandusliku seisu, selgitades välja piimandussektori arengusuunad, sõnastades visiooni aastaks 2020 ning kirjeldades vajalikud meetmed strateegiliste eesmärkide saavutamiseks.
„Sündmused maailmas näitavad, et toiduga isevarustamise võime on muutumas üha suuremaks julgeoleku garantiiks, samas võib toidu ekspordivõime kujuneda tulevikus rahvusliku rikkuse põhikomponendiks. Toiduainete väärtusahelat mõjutavaid tegureid on väga palju. Kuigi mitmed nendest toimivad sõltumatult meie tahtest, peaksime suutma sõnastada konkreetsete eesmärkidega piimandussektori visiooni. EPKK hindab kõrgelt sektori ja ministeeriumi püüdlusi piimastrateegia dokumendi koostamisel. Endiselt on laual mõned strateegilised tüviküsimused, mis puudutavad suur- ja väiketootjate arengut, ühistegevust, innovatsiooni ja teadmistepõhist tootmist, kodumaiste piimatoodete turundamist ning suurema lisandväärtusega toodete eksporti,“ tõdeb koja piimatoimkonna esimees Jaanus Murakas.
Eesti piimatoodang on viimase kümne aasta jooksul 7% suurenenud — 630 tuhandelt tonnilt 2000. aastal 676 tuhande tonnini 2010. aastal. Samal ajal on lehmade arv 27% vähenenud. 2010. aastal loomade arvukus stabiliseerus ning on 2011. aastal näidanud isegi väikest tõusu. Toodang lehma kohta on 50% kasvanud (olles 2000. aastal 4660 kg ja 2010. aastal 6977 kg), mis on võimaldanud piima kogutoodangu suurenemist ka loomade arvu kahanemise perioodil. Piimatootmine on kiiresti kontsentreerunud suurematesse farmidesse.
2010. aastal oli Eesti piimaga isevarustatuse tase 163%. Kuna Eestis toodetakse piima üle siseturu vajaduse, on eksport sektori jaoks väga oluline. Just kõrgema lisandväärtusega toodete väljatöötamisse, tootmisse ja eksporti tulebki üha enam investeerida.
Vaatamata sellele, et tõuloomade ekspordivõimalused on head ning nõudlus Eestist pärit tõuloomade vastu kõrge, säilitatakse parimad noorloomad eelkõige oma põhikarja uuendamiseks ja suurendamiseks ning Eesti Tõuloomakasvatajate Ühingu hinnangul praegune tõuloomade eksport Eesti põhikarja taastootmisele ohtu ei kujuta. Pigem on probleemiks asjaolu, et viimase kümne aasta jooksul on karjasolevate piimalehmade keskmine eluiga lühenenud. Küll aga eeldaks piimatoodangu tõstmine tööstuste töötlemisvõimsuse — üks miljon tonni aastas — tasemele jõulist sammu piimalehmade arvukuse suurendamiseks.
2011. aasta üheksa kuuga veeti Eestist välja 75,6 tuhat tonni toorpiima, mis moodustab 14,5% Eesti toorpiima kogutoodangust. Toorpiima eksportimise majanduslikku motivatsiooni selgitab asjaolu, et toorpiima keskmine ekspordihind on olnud ca 5% kõrgem keskmistest piima kokkuostuhinnast siseturul. Toorpiima eksport on tasakaalustanud tootjate ja töötlejate hinnaläbirääkimisi, kuid väärindamata piima eksport vähendab kokkuvõttes sektori lisandväärtust.
Samas on positiivne, et suurema lisandväärtusega toodete eksport on suhteliselt kiirelt kasvanud. Võrreldes 2000. aastaga eksporditi 2010. aastal suurema lisandväärtusega piimatooteid rahalises väärtuses 6,4 korda rohkem. Eestil on küll suhteline eelis piima tootmisel, kuid siiski puuduvad võimalused toodangu suurenemiseks sellises mahus, mis pakuks huvi suurtel turgudel kauplemiseks. Seetõttu ei ole otstarbekas orienteeruda tööstuslike toorainete masstootmisele, vaid kõrgema lisandväärtusega, kvaliteetsetele, tarbijatele suunatud piimatoodetele.
Põllumajandus-Kaubanduskoja Piimafoorum 2011 toimus Paide kultuurikeskuses.
Allikas: epkk.ee
