Pole riigi asi Eesti toitu suhu toppida

Mitmed autorid on Äripäevas aru pidanud, kas meil tasub kulutada 20 miljonit krooni Eesti toidu promotsiooni projektile. Äripäeva toimetuse seisukoht on, et ei tasu.

Öeldakse, et kui tahad probleemi lahendamist takistada, siis moodusta komisjon. Põllumajandusministeeriumi mõtteviis on samamoodi vigane: kui miski vajab arendamist, siis on kohe tarvis alustada uut ambitsioonikat ja kulukat projekti. Tegelikult on mõttekam lasta rahulikult tegutseda neil, kes seda juba niikuinii teevad, ning lõpetada kunstlik mure musta leiva pärast.

Esiteks on — kogu lugupidamise juures — naeruväärne eeldus, et kartul, rukkileib või praetud kilu on osa väljasuremisohus pärimuskultuurist, mida tuleb nüüd riigi raha eest massidesse viia. Traditsiooniliste retseptide säilitamine ja kasutamine on tänuväärt tegevus, kuid siiski mitte riiklik prioriteet. Lahendus on lihtne — kui Eesti toit inimestele maitseb, siis jätkub ka müüjaid ja reklaamijaid. Kui mitte, ei aita ka kosmose vallutamise programm.

Hea uudis on see, et paljudele see maitseb. Põllumajandusministri sõnul oleks Eesti toidu projektil kaks sihtgruppi: kohalik rahvas ja ELi turud. Eesti elanikest eelistab kodumaist toidukaupa kolm neljandikku. See number on, tõsi, ajapikku vähenenud. Kuid ka inimeste valikuvõimalused on suurenenud.

Toiduainetööstusele on see küll pinnuks silmas, et näiteks lõunanaabrite toidukaubad meie lette vallutavad, kuid tarbijale tähendab konkurents suuremat valikut ja madalamat hinda. Ja kui Eesti tööstused peavad konkureerima toodetega mujalt, siis oskavad nad selleks ka nippe leida. Samuti on paratamatu — ja tore –, et eestlased puutuvad rohkem kokku erinevate rahvuste roogadega ning nende maitsemeel areneb. Mäletate, alles kümme aastat tagasi oli pipar hakklihakastmes eksootika?

Samuti on Eesti toidul riiklikust poliitikast sõltumatult palju austajaid ka tippkokkade seas. Näiteks Dmitri Demjanov või Imre Kose on edukalt kasutanud traditsioonilise Eesti köögi elemente ning seda lähenemist ka edukalt müünud. Las nemad “sobitavad traditsioonilist eesti toitu tänapäeva maitsemeelele ning arendavad uut Eesti kööki”, nagu põllumajandusminister soovib, kulinaariainstituuti pole selleks vaja. Parim, mida riik saab teha, on uut programmi alustamata olemasolevaid võimalusi ära kasutada. Neid on lihtne ette kujutada: iga konverentsi või vastuvõtu külalised tahavad süüa ning riigiasutused on kliendina suur jõud.

Eurooplasteni jõudmine on muidugi keerulisem. Nagu Ester Tuiksoo oma kolumnis märkis, ei tea keegi, mis on eesti toit. Kahjuks pole aga põhjust arvata, et see pärast paari voldikut ja telesaadet muutuks. Kulutada mõni miljon välismaalaste tähelepanu võitmiseks on nagu minna saja krooniga Pariisi moeðõule — seal ei saa selle eest midagi, aga kodus võib sellega mitu päeva peret toita. Liiati tasub uurida, mis juba tehtud. Palun väga, näiteks kultuuriministeeriumi toel tegutsev Eesti Instituut on koostanud ilusa ülevaate Eesti köögist, ning ka EL on liikmesriikide retseptikogusid avaldanud. Uus programm vaid dubleeriks neid.