Presidendi tivolituur

Suur kastiauto ronib rannakivide vahel laveerides merest välja kuivale maale, autojuht raputab tee ääres hääletajatele eitavalt pead. Kallihinnalisele koormale kohalikke lisaks ei võeta. Presidenti pole see mees oma auto kastis varem sõidutanud.

Arnold ja Ingrid Rüütli tuur väikesaartel on reedeks jõudnud Vilsandile. Kui Kihnus oli president mugava kolme triibuga kilejopi üll tõmmanud, siis nüüd rapub ta mööda Vilsandi tolmuseid kruusateid noortepärases beezhis suveülikonnas. Tolm on ülikonnaga täpselt ühte värvi. Saabumine kohalike seas krusaks kutsutud sõiduvahendiga peaks rõhutama presidendi rahvalähedust — hoopis mugavam oleks ju saabuda kopteriga.

Peagi kehtima hakkava väikesaarte seaduse tähistamiseks ja selle üle arutlemiseks mõeldud ringreisil on presidendipaar rakendatud eurovankri ette. Vilsandi külastamine on sätitud 6. ülemaailmsete vilsandlaste päevade avamisele. Avatseremooniale on kogunenud mõnikümmend inimest, kellest enamik väliseestlased. Rüütel peab avakõnet ja räägib, kuidas väikesaared on Eestile olulisem rahvuslik rikkus kui põlevkivi ja fosforiit ning millised võimalused saarte arenguks avanevad Eesti liitumisel Euroopa Liiduga.

“Saartel peab olema korrapärane ühendus mitte ainult mandri või suuremate saartega, vaid ka väljapoole, välismaale.Just seda me Euroopa Liidust saame, kui väikesaared suudavad vaid koos häid projekte kirjutada.” Presidendil on kõne hästi peas.

Rahvas niheleb kärsitult — tuul viib presidendi sõnad minema, Ingrid Rüütel kuulab abikaasa juttu heasoovlikult noogutades pealt ja teeb aeg-ajalt väikesesse musta märkmikku üleskirjutusi.