Meetritepikkuselt tühjust hüpermarketi müügipinnal, veel Primo univormis kassiirid ning endise kaubasortimendi viimased esindajad ning juba uue hinna ja päritoluga kraam kõrvu on üleminekuaja paratamatus. Selle paratamatuse eellugu aitab selgitada Kristiine Kaubanduskeskuse juht Allan Remmelkoor — tema poole suunati Pro Kapitalist ajakirjanik küsimustega Itaalia kapitali kohta Eesti kaubanduses.

Remmelkoor on keskust juhtinud selle valmimisest peale, üle nelja aasta teisel korrusel asuvast kabinetist, kus ainsaks avauseks on lahtine uks. Puudub vaade müügisaalile või laoruumile, rääkimata katuseaknast. Seekord ei tule siiski juttu keskuse arhitektuurist ega ka Ernesto Preatonist, vaid Primost. Seni Eesti esimesest ning hetkel ka viimasest itaallastele kuulunud ning väga hea asukohaga toidu- ja esmatarbekaupade müügikohast.

Kui Pro Kapital 1997. aastal Kristiine Keskust rajama hakkas, siis sellist toodet nagu hüpermarket Eestis polnud. Toona olemasolevad ETK Maksimarketid päris sellised polnud.

“Pidime saama tugeva mootori, mis keskuse käima veaks,” meenutab Remmelkoor. “Seetõttu pidid meie investorid ise leidma selle ankru.” Nii tehtigi. Leiti Itaaliast üks mitte kõige suuremate hulka kuuluv, aga igati arvestatav jaekaubanduskontsern ning meelitati siia.

Primot pidava ASi Hypermarket põhiomanikuks sai Kesk-Itaalias tegutsev jaekaubandusettevõte Migliarini Group, kellele Remmelkoore sõnul parematel päevadel kuulus kümmekond hüpermarketit. “Primo toimis väga edukalt, tema saavutatud positsioon oli igati hea,” märgib keskuse juht tagantjärele.

Nelja aastaga muutus olukord nii Eesti kui ka kogu Balti jaekaubanduses ning itaallaste huvi arendada Primo Eestist Leeduni ulatuvaks ketiks rauges. Siin oli suur osa Soome jaekettide tugevnemisel, kuid see polnud ainus põhjus. Eelmise aasta kevadel toimus vahetus Primo omanike hulgas — Migliarini Group loobus jaekaubandustegevusest siinmail ning hüpermarketi omanikering kattus seejärel osaliselt Kristiine Keskuse omanikega.

Siinkohal tekib kohe mitu küsimust Remmelkoorele. Vaadates Primo edasi-tagasi solgutamist eri omanike vahel ning poe kümnete miljonitega mõõdetavat kahjuminäitajat viimastel aastatel on raske uskuda hetk tagasi kõlanud edu-juttu.

Remmelkoor muigab ja peab seda kahjumi-asja üldiselt filosoofiliseks teemaks: “Ütleme nii, et see, miks ettevõtte majandustulemus on miinuses, ei tähenda tihtipeale seda, et äriidee või konkreetne majandustegevus iseenesest toodab kahjumit või ei ole tulus. Seda kahjumit võivad tekitada ka mitmesugused muud teemad.” Ta lisab, et kindlasti ka sellepärast läksid teed Migliarini Groupiga lahku. “Kui omanikevahetus toimus, siis oli uus omanik sunnitud paraku kirjutama kahjumisse võrdlemise suure osa ka näiteks bilansis üleval olevatest varadest.”

Küsimus, miks Primo toonane omanik hakkas ettevõttest raha välja viima, jääb õhku rippuma. Igal juhul mingist pikemaperioodilisest strateegiast enam juttu ei olnud, rääkimata keti arendamisest väljapoole Kristiine Keskust. Keskuse jaoks oli oluline hetke jaekaubandusseisu arvestades omada tugevat koostööpartnerit.

Mullu septembris ASi Hypermarket juhatuse liikmeks saanud Remmelkoore sõnul võeti pärast Migliarini Groupi lahkumist asja rahulikult, kuigi pikas perspektiivis oli selge, et kui ei leita strateegilist investorit, siis on alternatiiviks Primo müük. Asja käisid uurimas Lääne-Euroopast pärit ettevõtted, samas sai otsustavaks see, et Eesti ja Baltikum on väikesed.

Lõpuks piirdus Primo kosilaste hulk juba siinmail tegutsevate kaubanduskontsernidega, neist tugevamad kandidaadid olid soomlaste SOK (Prisma kaubamärgi omanik) ja Kesko. “Keskuse seisukohalt pole võib-olla kõige targem siduda niivõrd olulist rentnikku grupiga, kel mõlgub kogu aeg mõttes müük,” põhjendas Remmelkoor Selveri äralangemist.

Prisma poode pidava ASi Hansafood juht Liisi Jauho on ajakirjanduse veergudel lubanud täielikult välja vahetada Primost tuttava sortimendi ning investeerida kaupluse remonti 20 miljonit krooni. Tehingu üksikasju pole kumbki osapool kommenteerinud. Kuid selge on see, et kui Prismal õnnestub säilitada Primole lojaalsed tarbijad, peaks olema tegemist hea investeeringuga.

Primo kadus, kuid oma ülesande oli ta täitnud. “Tänasel päeval polegi võib-olla hüpermarket Kristiine puhul see kõige võimsam mootor,” tõdes Remmelkoor, viidates sellele, et brändikauplused, unikaalsed kaubamärgid ning tugevad suurkauplused kaaluvad üles kunagi ainsa ja põhilise staatuses alustanud hüpermarketi.

Primo-teema raugedes pakub huvi muidugi Pro Kapitali järgmine ammuräägitud kaubandusprojekt — kaubanduskeskuse rajamine kunagise lihakombinaadi territooriumile.

Remmelkoor on nõus, et asja on avalikkuse eest veidi varjul hoitud. “Aga omanike poolt on otsus tehtud, et see keskus sinna kindlasti tuleb,” lisab ta. “Ma ise lähen septembris Itaaliasse, kus on võrdlemisi oluline nõupidamine sel teemal meie arhitekti ja kogu know-how poolega.”

Remmelkoore sõnul on praegu peamiseks ülesandeks otsustada, mis tüüpi keskust ehitada. Kuigi sellise ehitise rajamine maksab sadu miljoneid kroone, polevat põhiküsimuseks finantseerimisskeem, vaid keskuse kontseptsioon. Viimasega eksida ei tohi, sest kohe kõrvale on kerkimas Ülemiste keskus ning teisel pool naabruses on juba olemas Sikupilli keskus.

Remmelkoor on uuest projektist rääkides enesekindlus ise, viidates toimivale visiitkaardile, kuhu kirjutatud Kristiine Kaubanduskeskus. “Ettevõtjatega on meil läbirääkimisi olnud palju. Hulk arvestatavaid tegijaid ootab meie poolt seda lõplikku signaali.”