Fikseerime Riigikogu palga neljaks aastaks

Pahameel Riigikogu liikmete põhjendamatute hüvede suhtes on kasvanud nii suureks, et asjaosalised ise käivad kõikvõimalikke ettepanekuid välja.

Ent parlamendi spiikri Toomas Savi ettepanekut võib iseloomustada küll sõnadega: vihma käest räästa alla. Savi arvates peaks maksuvaba esindustasu tõusma veelgi — praeguselt 20 protsendilt 30 protsendile, hõlmates ka transpordikompensatsiooni.

Äripäeva arvates on parlamendipalkade kurja juur seotus keskmise palgaga ja paljude maksuvabade hüvede olemasolu. Olukorra kontrolli alla saamiseks tuleb parlamentääri palk fikseerida neljaks aastaks — seda teeb eelmine Riigikogu koosseis järgmisele — ja kaotada viimseni kõik muud lisad.

Tavalisel kodanikul puuduvad maksuvabad sissetulekud. Kui tal on niisuguseid sissetulekuid, on ta maksupettur. Tuleb välja, et Riigikogu liikmete puhul on maksupettus seadustatud. Teisiti pole võimalik mõista maksumaksja raha pillamist sõbralt või elukaaslaselt korteri “üürimisele”, oma laste majutamisele, korterilaenu tagasimaksmisele ja parteikassa täitmisele. Sestap peab Riigikogu liikmel olema üks palk, millelt ta maksab täies ulatuses tulumaksu. Ja järelejääva rahaga üürigu eluase, esindagu end, sõitku valijate vahet, kogugu pensioni — ühesõnaga tehku, mida heaks arvab.

Teine põhimõte: palk peab olema neljaks aastaks fikseeritud. Riigikogusse kandideerija teab juba ette, mis teda ootab. Kui Riigikogu palk on niruvõitu, ei pea ju sinna kandideerima, võib jätkata senises ametis või otsida mingit muud tööd, asendamatuid inimesi (iseäranis poliitikuid) pole.

Erasektori töötajagruppidel puudub palga seotus millegi keskmisega, olgu selleks riigi keskmine palk või tarbijahinnaindeks, sest palk kujuneb lähtudes tööjõuturu seisust. Miks peaks see mõnel olema teisiti?

Kui fikseerida Riigikogu palgad, siis kaob ka surve teiste kõrgete ametnike, sealt edasi kõikvõimalike asekantslerite ja osakonnajuhtide palgatõusuks, ja õnnestub veidikenegi ohjeldada avaliku sektori galopeerivat palgatõusu.

Uue Riigikogu koosseisu palga peab fikseerima eelmine koosseis. Arvestades Riigikogu liikmete praeguseid tegelikke sissetulekuid, võiks fikseeritud palk olla 32 000 krooni kuus miinus tulumaks. Elab ära küll.

Kaotada tuleb ka eripensionid. Mida erilist on niigi heldelt tasustatud töös? Iseendale hüvede kindlustamisega pole Riigikogu küll tagasihoidlik olnud.

Parlamentääride liitumine pensioni II sambaga on tõeline win-win positsioon. Kui teistel jääb liitumisel II sambaga tulevikus ühisest katlast saadav osa väiksemaks, siis Riigikogu liikmel lisandub muutumatult priskele eripensionile veel neli protsendipunkti sotsiaalmaksust, ikka maksumaksja taskust. Siin on õiguskantsleri sekkumise koht.

Varsti on kahed valimised. Miks ei võiks bülletäänil iga kandideerija nime taga olla ka siduv konkreetne palgasoov? Valija näeks kohe ära, kelle puhul on tegemist riigimehega ja kes on vaid saamahimuline politikaan.