Taluomanik Roman Ubakivi
Jälgin huviga EPL veergudel toimuvat dispuuti põllumajanduspoliitika teemadel. Võib ju vaielda, kas viimaste valitsuste poliitikast tõuseb eesti rahvale tulu või häda, ent peab omama küll vägevat naljasoont ja rikkalikku kujutlusvõimet nimetamaks meie põllumajanduspoliitikat liberaalseks.
Friedrich Naumanni Fondi (Saksamaa liberaalse poliitika fond, mis koolitab ka meie poliitikuid) järgi pooldab liberaalne poliitika lähtudes vabaduse ideest võrdseid stardivõimalusi, konkurentsi ja pluralismi, samuti kõigi vaba juurdepääsu kõigile turgudele.
Kus on siis need turud, kus meie "liberaalne põllumajanduspoliitika" on taganud eesti põllumajandustootjale võrdsed stardivõimalused ja konkurentsi võrreldes võistlejatega? Välisministeerium pole sõlminud ühtki lepingut meie naabritega, mis annaks meile võrdsed võimalused konkurentidega. Näiteks Soome ja Saksamaa talupojad on meie toidukauba eest kaitstud efektiivse tollitõkkega, nende toodangut toetab riik ligi 50 protsendi osas, Eesti turul läbilöömiseks antakse veel eksporditoetust. Isegi Eesti turul, mis on avatud kõlvatule konkurentsile, ei ole eestlastel võrdseid võimalusi!
Ma ei arva, et siin oleks tegu nii tuttava nõukoguliku trikiga, kus ühe termini sisu asendatakse tahtlikult teisega. Pigem on tegu meie poliitikaelule omase pealiskaudsusega.
Eeltoodu tagajärjeks võib olla, et põllumajanduspoliitikast sisulist arutelu ei toimu ja liberalism saab maameeste seas teenimatult sõimusõnaks. Tegelikult vastab liberaalne põllumajanduspoliitika igati eesti taluniku huvidele.
