Majandusspets: laev vajub, aga meie ei märkagi seda, vaid jagame ümber seda, mida meil pole
Tunne on nagu oleks kevad puhkenud õitsele keset talve. Õhk on tüüne uue ootusest. Pidavat tulema uue valitsuse uus programm. Tore, kuid mõtted, mis selle ümber liiguvad on nagu tolmunud kipskoopiad minevikust (astmeline tulumaks, laenu võtmine, riigifirmade müük, elamuehitus, Haapsalu raudtee, magusjoogimaks). Oeh! Mis selles uudset on? Kas need meetmed aitavadki meil õnne õitsetada?
Ideepuudus oli lahkuval valitsusel ja seda rada on minemas ka uus kooslus. Ideedepõuda näitas seegi, et lahkuv valitsus paiskas viimases agoonias välja majandusarenguplaani, kuidas kogu maa õitsele puhkeks, kuid ... jällegi ei midagi uut .Kuidagi kõhe hakkab kui lugeda, et tööturule tuleb tuua noored, naised, vanad ja välismaalased. Nagu rindeteated, minek viimasesse lahingusse.
Deklaratsioonides: tuleks (isegi mitte tuleb), oleks, tõsta-stimuleerida on kõik tühi õhuvõngutamine, kui nende taga ei ole konkreetset mehhanismi ja iga meetme taga tasuvusanalüüs. Kuid ilmneb, et oma sisimas oleme juba pingutamisest loobunud, rahuldunud 1% majanduskasvuga ja deklareerinud, et ega doktor Riik ei saagi majanduse kasvatamiseks midagi ära teha. Ma ei ole sellise lähenemisega nõus, see on allaandmisstrateegia, väljasuremisstrateegia. Dr Riik mitte ainult et saab, vaid ka peab vastavalt Põhiseadusele kindlustama meie jätkusuutlikkuse.
Kas meil on strateegia?
Minu sügav arusaam, peale kümnete ja kümnete „strateegiate" analüüsimist on täiesti ühene - rõhuv enamus neist ei ole strateegiad, vaid ümberjutustused EL direktiivide täitmise ajakavast ja seaduste ümberjutustus. Strateegiat ei ole! Teatame suureliselt, et protsessid on käima lükatud, aga kuhu? Keegi ei tea, strateegiat ju pole, EL direktiivide täitmise plaan ei ole strateegia.
Olukorrahinnang
Strateegia kujundamine peab algama olukorrahinnangust ja sellele järgnevas planeerimises. Millises situatsioonis asume, mida tahame saavutada ja millised on meie ressursid. Elementaarne. Kui olukord on näiteks selline, et me oleme katkise õhupalliga mere kohal, siis tuleb esiteks leida optimaalne ohutu lennusuund, lahti haakida ballast, kui vaja ka kõik muu üle parda heita. Strateegiaks oleks ju ellu jääda, mitte katkisele õhupallile lilli joonistada, tulevärki korraldada, tulesid vilgutada ja lisašampanjat tellida. Milline on meie ellujäämisstrateegia? Kui meid jääb ikka vähemaks ja vähemaks, nagu sooja õhku rebenenud õhupallis, siis me saame ju hukka. Päramine aeg teha õigeid asju õiges järjekorras.
Prioriteedid ja peidetud ressursid
Dr Riigi esmane ja põhiline ülesanne on panna paika prioriteedid. Pole mingit mõtet varbaküüsi poleerida, kui arterist purskub joana verd (kuigi peenpoleerimine on ilmselt mugavam). Seega prioriteedid paika, me peame minimiseerima kulutusi ja leidma uinuvaid ressursse. Peame selgelt määratlema, mille jaoks meil jätkub raha, peame tegema arengut toetavaid karme valikuid.
Teiseks peame vabastama uinuva ressursi e. inimeste loomingulisuse. Loomingulisuse vabastamine on tohutu potentsiaal. Peame väga põhjalikult läbi kammima oma keeldudest/käskudest koosneva seadusandluse.
Me peaksime igale käsule keelule otsa vaatama ja küsima, mis juhtub, kui seda keeldu ei ole? Enamusel juhtudel ei juhtu midagi. See protsess on nagu lagukuuride lammutamine kauni merevaate eest. See tegevus annab mitu tõhusat tulemust. Ühest küljest on inimestel/ettevõtjatel rohkem aega tegeleda oma põhitegevusega, ehk kui viimastes arenguettepanekutes on vaga soov pikendada meie tööaega mõne protsendi võrra, mis kasvataks vastavalt SKT-d, siis siin ongi see ressurss olemas.
Uued prioriteedid muutunud maailmas
Maailm on pöördumatult muutunud. Me räägime sisusse süvenemata, et produktiivsust tuleks tõsta. Õige, kuid mitte piisav, sest tänapäeva maailmas ei ole enam abi kassapidaja töö produktiivsemaks muutmisest vaid tõeline produktiivsus on jõudnud uuele arenenud tasandile.
„Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud - kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud - vähemalt praeguseni - füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta."
"Teadmustöötajate produktiivsus on 21. sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenendud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teasel viisil ei suuda arenenud rigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest." P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks" lk 152/173).
Just teadmustöötajate produktiivsuse tõusu keskkonna loomises on meie eksistentsiaalsete probleemide lahendus, mitte kinni hoidmine isegi mitte meie eneste heaolust ja edukatest lahendustest, vaid teiste lootusetult vananenud lahendustest. Kas panite tähele, et just teadmusttöötajate produktiivsuse suurendamine on arenenud riikide ( millede hulka kuulub ka Eesti OECD liikmena) eksistentsiaalne küsimus, mitte korteriehitus Alutaguse metsade taha, maksuvaba miinimumi tõstmine ega muud.
Asi on prioriteetides, kui me ei lahenda eelkõige teadmustöötajate produktiivsuse küsimust, siis me ei lahenda ei vaesuse, korteri ega muid küsimusi. Niisama lihtne see ongi ühiskond peab oma nõrkasid aitama, kuid prioriteedid peavad olema paigas, mitte kogu ühiskonda abivajajateks kuulutama.
Kasutame ära liikunud maailma jõudu
Mida siis teha, kui enesel ideid pole ja eksperdid soovitavad iga kriisi puhul „mehed metsa langetama ja naised käpikuid kuduma" stsenaariumi?
Praegu on majanduses platvormide ja võrgustike ajastu. Võiks isegi öelda, et kes ei panusta platvormidesse need riskivad jääda tehnoloogilise feodalismi pärisorjusesse ehk tööd on küll võimalik teha (nagu meilgi praegu), kuid koore kasumilt saava need, kes töötavad võrgustike võimsusel ja läbi kelle platvormide pääseb tarbija üldse meie tooteni. Sellest võiks õppida, sest see edumudel lähtub just kaasamisele nagu rahvahange (crowdsourcing) ja ühisrahastus.
Muidugi pole kõike võimalik lahendada läbi nende instrumentide, kuid oma tulevikustsenaariumide kaalumise saaksime küll läbi sellise mehhanismi ära teha.
Rahvahange, auruvile või jõuallikas?
Me alahindame vahel rahva loomevõimet, kuid asjata. Oleme teinud mitmeid rahvahankelisi katsetusi nagu Mõttetalgud ja Jääkelder, kuid need ettevõtmised jäid poolikuks. Olen isegi vedanud paari mõttetalgut ja see on uskumatu kui palju häid, mitmekesiseid ja teostatavaid ideid nendel välja koorub. Kuid kuna neid edasi ei käidelda, siis need jäävad vaid hunnikusse, neid ideid ei grupeerita, ei analüüsita, ei seostata, ei sünteesita ja lõpuks ei anta ka tagasisidet. Nii need ideed hukka lähevadki. Puudub nii ühisloome kui tagasiside mehhanism. Nii, et vilet lasti, kuid veomehhanismi puudusel masin ei käivitunud. „Veits" parem ja võistluslikum on olukord protsessi lõpetatusega konkursiga „Ajujaht". Miks ei võiks rahvahankeline strateegia arendamine põhineda „ajujahilikul" võistluslikkusele?
Milleks meile rahvahange?
M. Jacobson kirjutas kujundlikult: „Rahvusvahelise Valuutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990. aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic"" (M. Jacobson „Tulevik?" Tänapäev 2006 lk 148).
Ups, kas ka meie oleme pahaaimamatult sattunud „Titanicule"? Muusika veel mängib, majanduse kasvuprotsent on statistilise vea piirimail, laev vajub, aga ... meie ei märkagi seda, jagame ümber seda, mida meil pole või peenhäälestame? Muide, kuidas „õiglaselt" ümber jaotada päästepaate, mida pole? Õige, seda ei olegi võimalik teha, päästepaatide ümberjagamise ringmängu asemel tuleks hakata kibekähku parvi ehitama. Ja mitte niimoodi, et Dr Riik ehitab, vaid igaühele antakse vabadus ise ehitada. Meiegi igati väljateenitud edu on pimestamas meid, oleks aeg saata vaatlejad mastidele, mis seal eespool tegelikult toimub?
