Kas maailma ausaim linn? Miks toovad inimesed politseisse suures koguses raha?
Eelmisel aastal tehti selles vallas lausa rekord. Politseisse jõudis 32 miljonit dollarit ehk 3,67 miljardit jeeni. Kolmveerand sellest rahast leidis ka õige omaniku.
See on fenomen, mis näitab nii Jaapani inimeste sularahalembust kui ka kadunud asjade tagasi toomise kommet.
2015. aastal oli riigis ringluses ligi 103 triljonit jeeni, mis on võrdne umbes 19 protsendiga kogu Jaapani aasta majandusest. See on 18 arenenud riigi ja regiooni suurim näitaja.
Sularaha omamine on riigis võrdlemisi väikese riskiga. Jaapanis on juba pikki aastaid olnud deflatsioon ning sularaha on kohati päris tulus investeering. Ka täna on riigis intressimäärad peaaegu nullis.
On ka väga väike kuritegevuse määr ja võimalus sattuda röövi ohvriks. Tokyos, mis on maailma üks tihedamalt rahvastatud linnu, ei ole harv nähtus, et inimene paneb kohvikus laua kinni sel moel, et jätab oma iPhone'i lauale. Ise läheb tellima. Ning isegi kõige väärtusetumaid maha jäetud asju hoitakse alles, juhuks, kui omanik seda ikka otsima tuleb.
„Jaapani koolides on tunnid eetikast ja moraalist ning õpilasi pannakse ette kujutama, kuidas nad end tunneks, kui nad ise mõne eseme või raha kaotavad," ütles professor Toshinari Nishioka. „Niisiis ei ole midagi imelikku, et lapsed toovad 10-jeeniseid münte politseisse."
Aga riigis on kehtestatud ka reeglid, mis võivad sellist teguviisi toetada. Jaapani „kadunud asjade seadus" sätestab, et kui sa leiad raha ja tood selle politseisse, siis on sul õigus omaniku leidmisel saada sellest 5 kuni 20 protsenti. Kui aga kolme kuu jooksul ei ole keegi raha endale soovinud, siis saad sa kogu summa endale.
