Oxfordi küberturvalisuse õppejõud Passwordil: me usume, et meie andmeid ei kuritarvitata. Vale. Varem või hiljem juhtub see meie kõigiga

Google ja Facebook teavad meist rohkem kui me ise. Andmed on tänapäeval kõige kasulikum ressurss, nagu uus nafta, vereringe, aga andmeid kogutakse liiga palju. Me peame arvestama, et üsna tõenäoliselt kasutatakse neid meie kahjustamiseks ära, rääkis Oxfordi ülikooli küberturvalisuse keskuse õppejõud ja The Guardiani kaasautor Maria Farrell eesti suuriml turunduskonverentsil Password.

„Miks vajab interneti pakkuja minu kohta kõiki andmeid? Sellest ma saan aru, et nimi ning e-mail on vajalikud, aga kontaktid, kõned, fotod, minu asukoht. Miks te küsite minult andmeid, mida interneti pakkumiseks tarvis ei ole?, “ tõi Farrell välja küsimuse, mille ta internetipakkujale esitas.

Ja milline oli vastus?
„Ärge muretsege, me kogume neid andmeid anonüümselt“.

Milleks ettevõtted koguvad inimeste kohta kohutavas koguses andmeid mida neil tegelikult vaja ei lähe? Vastus on tema sõnul sama, kui küsida, miks koer oma tagumikku lakub? „Sellepärast, et ta saab seda teha“.

Inimesed on valmis turvalisuse pärast oma privaatsusest loobuma. Aga selline usaldus peab olema kahepoolne. Ja seda on väga lihtne kaotada. Farrell tõi näiteks inimese, kelle lähedane langes kuriteo ohvriks ajal, mil politsei oli teises linna otsas hõivatud ELi kõrgetasemelise kogunemise turvamisega ning keegi ei saanud teda aidata. Nüüd on ta loobunud oma elektroonilisest nutikellast ja nutitelefonist. „Olin valis oma privaatsusest loobuma, aga see on kahepoolne. Nüüd kõnnin üksi,“ lausus ta.

Farrell tõi oma ettekandes ridamisi näiteid, kuidas sotsiaalmeedias oma andmeid ja endaga juhtunut jaganud inimesed on selle pärast kannatanud. Nii näiteks saadeti riigist välja vägistamisohvriks langenud, sest ta oli illegaalne immigrant. Sama juhtus abiorgansiatsioonilt ellujääiseks suppi saanud inimesega, kelle andmed sotsiaalüksuselt edasi lekkisid.

Kui mõnel juhul võib inimestele südamele panna, et nad oma jagatavat infot kontrolliksid ega annaks mugavuse eest kontrolli oma andmete üle, siis on palju selliseid juhtumeid, mil inimene oma andemete liikumist kontrollida ei saa.

Sest kuidas sa saad keelata midagi, mille kasutamiseks sa ei ole õigust andnud. Ta tõi näiteks Hongkongi kus Hiina valitsusega seotud ettevõte kogub ristmikelt striimidega infot. Eesmärk on justkui liikluse edasine sujuvamaks muutmine, kuid niimoodi kogutakse andmed autode, nende numbrite, selatkaudu ka nende omanike ning nende liikumise kohta. „Sa ei saa seda keelata, sest pole sellega kunagi nõustunud,“ tõdes ta.

Samasse valdkonda liigitub Londoni haiglast väljastatud patsiete puudutava info skandaal. Inimeste isiklikud meditsiiniandmed, info nende haiguste, tehtud analüüside, protseduuride, näiteks vereülekannete, operatsioonide ja abortide kohta, jne jne anti kolmandale osapoolele. Ettevõttele, mille eesmärk oli arendada äppi, mis aitaks hoida kontrolli organismi veetarbimise üle.
Seejuures ei saanud osapooled skandaali ilmsiks tulles justkui aru, et tegemist on lubamatu käitumisega.

Farrell toonitab, et liigselt kogutud andmeid on võimalik väärkasutada. Õigemini, kui kogud liiga palju andmeid, võid kindel olla, et mõni kurikael kasutab neid kurjadel eesmärkidel. „Ei maksa elada illusioonis, et oleme haavamatud,“ lausub ta.

Kui kujutame endale ette, et kõik need negatiivsed juhtumid on minust kaugel ja minu andmeid kunagi ei kuritarvitata, siis see on ekslik, toonitas Farrell. „Varem või hiljem juhtub see meie kõikidega,“ on ta veendunud.

Andmekogujatel soovitab Farrell endalt küsida mõned küsimused:
- Esitluse alguses toodud koera näitele viidates: kas ma olen koer?
- Mis on need tegelikud probleemid, mida ma tahan andmete kogumisega lahendada?
- Kuidas ma tagan, et piirdun sellega ega kogu rohkem, ebavajalikke andmeid?
-Kuidas minust lahti saada? Ehk kuidas inimene saab tema kohta kogutud andmed eemaldada?