Oviir: kauboikapitalism on visa hääbuma, asume väikeosanike kaitses samal pulgal Botswana ja Samoaga
"Eesti ühiskond on jõudnud arengus nii kaugele, et üha tähtsamaks muutub väikeaktsionäride kaitse," kirjutas tänavu 6. juuni Eesti Ekspressis Sulev Vedler. Vaadates kasvõi Olympicu või Eesti Telekomi aktsiate ümber toimuvat tuleb sellega nõustuda. Ka Riigikohus on ühes oma 2014. aasta lahendis leidnud, et seadusandjal tuleks luua väikeaktsionäride jaoks kaitsemehhanismid.
Tegelikult on seaduseandja nende loomist kaalunud ju suisa mitmel korral. Väikeaktsionäride kaitse sätted olid äriseadustiku esialgses variandis olemas nii aastal 1995 kui ka seaduse põhjalikumal täiendamisel aastal 2004. Paraku oli väikeaktsionäride kaitse mõlemal juhul eelnõu kolmandaks lugemiseks sealt kadunud. Kuidas ja kelle huvides - võib vaid oletada. Ja võib-olla polnudki ühiskond selleks veel valmis.
Samas on päevselge, et kõigi aktsionäride, sh vähemusomanike huvide kaitse aktiviseeriks kapitaliturgu, suurendaks ettevõtlusvalmidust ja tõstaks seeläbi kõigi aktsionäride jõukust.
Samale asjaolule on tähelepanu juhtinud nii Maailmapank kui Maailma Majandusfoorum. Maailmapanga tänavuse Doing Business raporti järgi asub Eesti äritegemise lihtsuse poolest 12 kohal. Raport, mis mõõdab 10 äritegemisega seotud valdkonda, toob aga peamiseks äritegevust takistavaks teguriks väikeaktsionäride kaitse. Siin asume kõrvuti Botswana, Bangladeshi ja Samoaga 76. kohal, sest neis riikides on vähemusinvestorid kaitseta.
Väikeosanik ei saa teavet
Eelnevat arvestades peaks ju olema ilmselge, et oleme ühiskonnana viimaks jõudnud sinna, et minevik selja taha jätta ning meie ettevõtluskeskkonda elavdada ja tasakaalustatud arengutingimusi luua.
Seetõttu esitasid riigikogu 22 liiget neljast fraktsioonist eelnõu, mis jõustudes tagab väikeinvestoritele täna olematu kaitse. Näiteks antakse eelnõuga väikeinvestorile õigus saada olulist teavet ettevõttest. Üllatav või ei, praegu saab suuromanik teabe andmisest keelduda ning info saamiseks on väikeinvestoril sageli ainus võimalus pöörduda kohtusse, kus ootab ees pikk ja kulukas protsess. Kui väikeomanik ei saa aga vajalikku infot, ei ole tal tegelikult isegi võimalik hinnata ega tõestada oma osaluse väärtust - näiteks selleks, et soovi korral oma osalust müüa.
Lisaks annab eelnõu vähemusosanikule veel ridamisi õigusi: näiteks äriühingu huve kahjustava otsuse korral õiguse esitada juhatuse suhtes kahjunõue; õiguse äriühingust välja astuda, kui suuriomanik on temast pikka aega üle sõidetud, ning kolmandaks - õiguse nõuda dividende. Kõik mõistlikud mõtted ja rahvusvahelises praktikas tavapärased.
Kas elavdaks või tapaks ettevõtlust?
Aga võta näpust, kauboikapitalism on visa hääbuma. Valdo Randpere põrutas, et kui väikeinvestoritele ebavõrdne kohtlemine ei passi, siis müügu oma osalus maha. Arvestamata, et paljud aktsiatest pole tegelikult likviidsed. Sõltumata, et ka väikeaktsionär esindab raha ja ka temal on õigus eeldada oma investeeringult mõistlikku tootlust. Randperele sekundeeris Jürgen Ligi armsal torinal, et igasugune võrdsem kohtlemine vähendaks investeeringuid Eesti majandusse. Tegelikult on ju vastupidi - kui vähemusaktsionäride õigused oleks paremini kaitstud, leiduks enam investoreid, kes oleks valmis ka vähemusaktsiatesse investeerima. Rohkem investeeringuid tooks kaasa aktiivsema turu ja aktsiahinna tõusu.
Et võrdsem kohtlemine pole ilmselgelt paljudele meeltmööda on proovitud jutustada lugu kohe-kohe kehtestatavatest sunddividendidest. See ei vasta aga tõele. Sunddividend on seadusega sätestatud kohustuslik makse. Maailmas on küllalt riike, kus selline sund on seadustatud - näiteks Kolumbias, Kreekas, Tšiilis või Brasiilias. Viimases on ettevõtted kohustatud maksma igal aastal dividendidena välja vähemalt 25% kohandatud puhaskasumist. Kõnealune seadus muudab vaid omanike osalusprotsenti ehk lävendit, kes peavad dividendide osas otsuse langetama. Täna teeb otsuse 51 protsendi aktsiate omanik, eelnõuga tekib nõudeõigus 25 protsendi omanikel. Lisaks on võimalus kehtestada põhikirjas erandid - ikka selleks, et investor teaks mängureegleid juba investeeringut tehes. Maailmas on sama teema reguleeritud erinevalt. Näiteks Soomes ja Rootsis on nõudeõigus alates 10% omanikest, sest investoril on õigus oodata ja eeldada oma investeeringult ka mõistlikku tootlust.
Mitte sunddividend, vaid dividendinõude õigus
Aga ei Soomes, Rootsis ega ka meie eelnõus saa rääkida sunddividendist, vaid dividendinõude õigusest kindlaks määratud tingimustel. Ja kindlasti ei ole aus tänane olukord, kus dividendi maksmise või mittemaksmise üle otsustab see, kellel on ettevõttes pelgalt üheprotsendiline ülekaal. Selle asemel peab otsustajateks olema tulevikus see osanik või osanike ring, kes omavad kasvõi kamba peale ettevõttes 75-protsendilist ülekaalu.
Ja nagu öeldud, on dividendide küsimus ainult üks väike osa sellest, mis eelnõus kirjas. Seadusandlik protsess on alles alguses ja on piisavalt aega, et kõik head mõtted pardale võtta. Seetõttu ongi sügisel plaanis aruteluks korraldada ka ümarlaud. Aga ma loodan siiralt, et selle aluseks on ühine tõdemus, et ka väikeaktsionäride õigused ja raha on olulised ning peavad olema kaitstud. Sealhulgas selleks, et parandada Eesti investeerimiskliimat ja tõsta majanduskeskkonna atraktiivsust.
