Kaasaegne arenenud kapitalism jagab reeglina nii või teisiti kogu aeg tulusid rikkamatelt vaesematele ümber ja alati on ühiskonnas neid, kes toimuvaga rahul pole. Kui aga valdav osa kodanikest on toimuvaga piisavalt rahul, et väljaspool valimisi erilisi rahuolematuseavaldusi ei esine ja valimised ei too kaasa radikaalseid muutusi riigi poliitikas, võiks vist öelda, et riigis valitseb siiski mingisugune ühiskondlik kokkulepe. Keegi on kunagi ammu öelnud, et iga rahvas on väärt oma kuningat. Demokraatlikus riigis peaks siis olema nii, nagu valimised näitavad. Eestis näitasid viimased valimised, et rahulolematus küll susiseb, aga leegiga veel ei põle — kui tulude ümberjagamist silmas pidada. Või pole Eesti demokraatlik riik?

Teisalt olen sügavalt veendunud, et kaheks Eestiks jagunemise põhjustatud rahulolematuse kriitiline mass on piisavalt suur selleks, et meie ühiskonna arengule pidurdavalt mõjuda. Kardan aga, et suures osas on olnud tegemist paratamatusega.

Kahjuks on meil vähe räägitud sellest, et igasuguse olukorra põhjuseks mistahes riigis on tegelike inimeste tegelikud teod ning et midagi muutuks, peab muutuma inimeste käitumine. Endiste sotsmaade olukord on aga tegelikest inimestest rääkides keeruline. Ühest küljest oleme me ju alles kapitali esialgse formeerumise etapis ja selle vastu ei saa mitte kuidagi. Esimese põlve ärimehed teevad oma esimest raha — koos kõige sellest tulenevaga.

Muu maailma ammu-ammu elanud esimese põlvkonna ärimehed ei tahtnud mingist tulude ümberjagamisest kuuldagi ja maksukoormus oli neil siis praegusega võrreldes hoopis teises suurusjärgus. Mäletatavasti oli kapitali esialgse formeerumise perioodil varandusliku taseme erinevus palju suurem, kui praegu arenenud riikides. Seejuures oli nn lihtinimeste olukord praegusega võrreldes suhteliselt hullem.

Teisalt jälle, kuna mujal on see aeg läbi, on ka meie esimese põlve ärimehed õnneks kaaskodanike suhtes palju leebemalt meelestatud. Kui aga Euroopa Liidu asjamehed Eestile liiga suurt sissetulekute erinevust ette heidavad, konstateerivad nad ju tegelikult fakti, et üht jalga pidi oleme meie siin hoopis teises ajas. Oli ju kunagi ka teine Soome, teine Rootsi, teine Taani, teine Belgia, teine Suurbritannia.

Ei maksa loota, et inimloomus Eestis põhimõtteliselt teistsugune oleks. Mäletan selgesti, millise häälega üks praegu Riigikogus istuv ettevõtja paar aastat tagasi raadios esinedes ametiühinguid väljapressijateks nimetas. Et meie inimesed aga praegu just sellised on, ei ole aga ei hea ega halb — see lihtsalt on nii. See on täpselt samasugune loodusseadus, kui see, et vihm nimelt ülalt alla sajab. Riigi välispoliitilised vajadused aga ei muuda meie inimeste olemust.

Möödunud aastal Strateegiliste Algatuste Keskuse poolt korraldatud konverentsil Järgmine Eesti rääkisid mitmed sõnavõtjad erineval moel tegelikult sellest, et Eestis peaks midagi kohe põhimõtteliselt muutuma, ainult siis läheb meil tulevikus paremini. Peaksime muutuma põhimõtteliselt targemaks, mõistlikumaks, sallivamaks, arusaajamaks, leplikumaks, koostööaltimaks. Kui seda ei juhtu, läheb meil edaspidigi tavalisel kombel ehk keskpäraselt. Vaevalt aga saab üks rahvas üleöö põhimõtteliselt muutuda, kui ükski teine pole seda siiani suutnud. Ja ei maksa unistada Eesti ja eestlaste erakordsusest. Sellist juttu ajavad enda kohta kõik rahvad.

Filosoofiaprofessor Ülo Kaevats ütles hiljuti Raadio Vaba Euroopale, et meil oleks vaja põhimõtteliselt üle minna rahvuskultuuri, inimarengut, sotsiaalset sidusust rohkem arvestavale ja lõppkokkuvõttes kõrgemat majanduskasvu tagavale arengumudelile. Kõlab kenasti, aga mille poolest erineb meie rahvuskultuuri olemus teiste rahvaste kultuuride olemusest?

Siiani on lääne tüüpi, tehnoloogia arengut ühiskonna arenguga samastama hakanud kultuurid jõudnud enamasti selleni, et hästi elav rahvas hakkab välja surema. Materiaalne heaolu on jagu saanud isegi osast inimese bioloogilisest põhiolemusest, mida Carl Jungi lugedes ei tahaks hästi uskudagi. Vaevalt, et ka kondoomide sinimustvalgeks värvimine nende kasutamist vähendaks.

Teisalt on riikide majanduses tegelikult toimuva numbriline analüüs näidanud, et teatud tasemelt alates hakkab tulude ümberjagamine (suuremad sotsiaalkulud, suurem avalik sektor, suurem maksukoormus) takistama majanduse kasvu. Arenenud riikides on see piir reeglina ammu ületatud. Asjade selline seos on aga ju tegelike inimeste reaktsioon tegelikele oludele. Nii et riigid siplevad kogu aeg soovitava ja võimaliku vahel ja soovitav piirab seejuures võimalusi. Kas on võimalik, et eesti inimestega lähevad asjad teisiti, et siin on võimalik suuremat majanduskasvu saavutada muust maailmast põhimõtteliselt erineval moel?

Thomas Moruse ideaalse ühiskonna elu kirjeldanud raamatu “Utoopia” nime pruugitakse ebareaalsete unistuste üldnimetusena. Inimkeskne ja rohkem arvestav ühiskond oleks kahtlemata hea, aga mind vaevab küsimus, et mis saab majandusest, kui inimestel on väga hea olla? Ühed teised teadlased on jõudnud järeldusele, et inimese loomus pole muutunud kromanjoonlaste ajast saadik.

Surve tulude ümberjagamisele nii meil kui mujal ainult kasvab, sest rahvas vananeb. Vananev rahvastik piirab omakorda võimalusi. Kui aga ettevõtjatel Eestis töötamise isu ära peaks minema, pole siin enam midagi jagada. Riigil pole ju omaenese pappi, see saab ainult ärakorjatut ümber jagada. Sundkorras kedagi ettevõtjaks hakkama ei pane. Ilmselt jääks ka sinimustvalgest loosungist “Võtame ette parema Eesti nimel!” väheseks — peab olema isiklik stiimul.

Muidugi tahaks, et ka meil oleks kõik sama hästi, kui nendes kõrge maksukoormusega hoolekanderiikides, Soomes ja Rootsis, siiani on olnud. Loomulikult on meie pensionäridel, kelle aktiivne elu nõukogude ajal möödus, inimlik õigus tahta paremini elada, kui nad seda praegu saavad. Nad on ju samamoodi inimesed, kui sama vanad ülelahe naabrid.

Turumajanduse paneb aga käima ainult teatud liiki inimeste initsiatiiv, meeldib see meile või ei. Neid motiveerib siiski äri ajama ja oma rahaga riskima lootus rohkem teenida — rikkamaks saada. Seda peab eriti arvestama meie praegustest inimestest rääkides. Muide, Soome eelmine peaminister ütles enne valimisi, et soomlased tahavad vasakpoolset valitsust, mis ajaks parempoolset poliitikat.

Soome ja Rootsi elu on näidanud, et praegused tegelikud inimesed ei ole nõus lõputult palju oma teenitud rahast riigile ümberjagamiseks andma, ükskõik kui mõistlikult või avalikult riik maksurahadega ei toimetaks. Soome uus peaminister ütles meil antud intervjuus päris avalikult: ettevõtjad kipuvad Soomest ära minema. Rootsi valitsused on samasugusest murest rääkinud juba mitu aastat. Seepärast ei maksa kilgata, et vaata, kuidas seal on kõrge maksukoormusega edukad oldud, teeme järele! Parem jälgime hoolega, mis seal lähematel aastatel muutub, ja võtame sellest õppust. Mina ei kujuta küll praeguste reaalsete inimestega lähitulevikus ette 70-protsendilist maksukoormust, millest keegi välismaine asjatundja Pärnu konverentsil olla rääkinud. Ka Soomes ja Rootsis on maksukoormus vähenemas.

Aastatel 1995-2000 sündis Eestis keskmiselt 1,24 last naise kohta, Soomes 1,71, Rootsis 1,51 ja Saksamaal 1,33. Vastikus uusliberaalses USAs sündis aga samal ajal ühel naisel keskmiselt 2,04 last. Lapse tegemiseks on teatavasti vaja keskmiselt kahte inimest, nii et naise kohta alla kahe statistilise lapse tähendab tasapisi kokkukuivavat rahvast — kui just polügaamiale üle ei minda. Euroopast ei leia esialgu küll asjalikku vastust küsimusele, mida on väärt hea ja turvaline elu, kui rahvas seejuures välja sureb?

Me ei muutu üleöö põhimõtteliselt teistsugusteks ja seepärast peaks tõsiselt arutama, mida on võimalik reaalsete inimestega ühiskonnas tegelikult teistmoodi toimima panna. Kahjuks ei räägita Eestis enam ammu tõsiselt avaliku sektori efektiivsuse tõstmisest. Seda annaks küll soomlastelt õppida. Ja rahvuskultuurist rääkides: kas meie rahvuskultuuris on ikka kohta tõmmunahalistele immigrantidele? Noori töökäsi on aga tulevikus juurde vaja, muidu pole tulusid, mida ümber jagada. Põhimõttelist muudatust tehnoloogias pole ju esialgu tulemas.