Rahvaliit sokutab Werolit põldurite kingikotti
Werol on juba loomisest saati olnud õige omaniku puudumise tõttu põllumeeste lüpsilehm, esialgu poliitikute tahtel läbi Hüvitusfondi, hiljem läbi põllumajandusministeeriumi. Nüüd noolivad põllumehed ise tehast, ühe variandina on kõne all tehase ostmine ka riigi enda ehk Maaelu Edendamise Sihtasutuse rahaga.
Tänaseks üle 130 miljoni krooni kahjumit teinud rapsitehas sai alguse 1997. aastal, kui legendaarne Lõuna-Eesti ettevõtja, kütusefirma Imbi ja ravimifirma Setu Farmaatsia (Nycomed SEFA) käimalükkaja Vambola Kolbakov pani aluse uuele õlitööstusele Jõgeva külje all Painkülas. Kolbakov, tema sõber Veljo Ipits ja Tartu pankur Andres Bergmann plaanisid esimese etapina sisse panna 140 miljonit krooni.
Sel ajal olid idaturule tootvad Eesti kalatööstused võimsad kui pullid, tarbisid kõvasti õli ja uus kohalik õlitööstus tõotas omanikele kamaluga raha sisse tuua. Äriplaani järgi oli ettevõtte kasumlikkus 30 protsenti käibest, sellise perspektiivi juures oleks Werolist saanud mõne aastaga Eesti tööstuse lipulaev.
Aga asjad ei läinud päris nii, nagu äriplaanis kirjas. Eestit tabas 1997.–1998. aastal ridamööda finants- ja Vene kriis. Raha hind läks lakke ja kalatööstuste eksport kukkus. Kolbakovi ja Bergmanni äriimpeeriumid vajusid lössi. Seega seisis Werol juba enne seadmete käivitamist 1999. aastal lõhkise küna ees.
Werol käivitus vaid Hüvitusfondi abiga
Lõpuks tuli raha planeeritud 140 miljoni krooni asemel kokku poole vähem, sedagi riigile kuulunud ja poliitikute juhitud Hüvitusfondi abiga. Tehast ei saanud täisvõimsusel tööle panna, osteti planeeritust odavamad ja vähem efektiivsed seadmed. Mis tähendas seda, et Eesti rapsikasvatajad said kätte oma raha ning pannkoogiküpsetajad oma õli, ent Weroli käigushoidmine sõi esimese kahe tegevusaastaga ära kogu omanike esialgse investeeringu, ligi 70 miljonit krooni.
Ja 2002. aastal, kui ettevõte vajas tegevuse jätkamiseks juurde veel sada miljonit krooni, oli Bergmann vangis ning ei Kolbakov ega Ipits soovinud enam midagi juurde panna. Tehase sulgemine oleks olnud hoop põllumeestele, poliitikute valijatele. Nii saigi Hüvitusfond 98 protsendi ulatuses Weroli omanikuks. Kokku pani Hüvitusfond juba loomisjärgus kahjumisse virelema määratud Werolisse sisse ligi 200 miljonit krooni eesti rahva raha.
Hüvitusfond oli huvitatud Weroli mahamüümisest. Pärast korduvaid juhivahetusi tõi fond Werolisse kogenud finantsspetsialisti, endise Leks Kindlustuse juhi Raul Kastani, kes timmis ettevõtet kokku kolm aastat. Tekkisid pikaajalised sidemed partneritega ning rahul olid nii Eesti põllumehed kui ka õli ostjad Leedus. Oma tegevusele pani Kastan punkti Weroli-alase magistritöö kaitsmisega EBSis 2003. aastal. Muuseas, Kastan on pakkunud oma analüüsi ka Weroli hilisematele juhtidele, aga tänaseni pole keegi asja vastu huvi tundnud.
Kastan tõi välja kaks arengustsenaariumi: kas jääda lihtsalt õli ja tootmisega kaasneva koogi pakkujaks heitlikul turul ning leppida pideva kahjumiga; või liituda mõne partneriga, kes omab arvestatavat õli või margariini jaemüügi turuosa. Seda viimast teed nägi väljapääsuna ka Hüvitusfond, kui vaatas Werolile välja võimaliku ostja Leedu kaubandusgigandi VP Marketi näol. Müügihinna suurusjärk oli 100 miljonit krooni.
Juba siis käisid Werolit noolimas ka kohalikud maaettevõtjad, ent neil polnud raha. “Kinkige meile,” meenutab toonane Weroli nõukogu liige, reformierakondlane Jürgen Ligi ettepanekut, mille tegi Alar Oppar, kes oli siis põllumajandus-kaubanduskoja juht.
Veel enne, kui Weroli müügiprotsess lõpule jõudis, läks Hüvitusfond likvideerimisele ja varad jaotati laiali. Weroli aktsiad rändasid 2003. aasta algul Rahvaliidu otsese kontrolli alla põllumajandusministeeriumi kätte. Õigem oleks öelda, et jahimeeste kätte, sest nii toonane põllumajandusminister Tiit Tammsaar kui ka Weroli uued juhatuse liikmed Helmo Hainsoo ja Erki Aavik ning Rahvaliidu juht Villu Reiljan on kirglikud jahimehed.
Ärimees Aaviku suurejooneline plaan
Uue omaniku tulekuga vahetusid nii nõukogu liikmed kui ka tegevjuhid. Ja uute juhtide käes sai müügiprotsess uue suuna. Erki Aavik tegi uue plaani, mis hindas Weroli ligi 50 miljonile kroonile ja tähendanuks Painküla ettevõtte liitmist kaks korda suurema Soome õlitootjaga Mildola Oy. Eesti riik oleks jäänud ühendettevõtte vähemusaktsionäriks võimalusega osalus müüa, oma osa oleks ettevõttes muidugi saanud ka Aavik ise. Kaasa oleks löönud Askembla arengufond, mille rahaga oli Aavik edukalt käima lükanud toitlustusettevõtte Eesti Eine. Sama fond on pannud raha näiteks Microlinki, Talleggi ja Tallinna Külmhoonesse.
Esialgu ei viidanud miski Aaviku projekti ebaõnnestumisele. Sellel oli nõukogu toetus. Weroli nõukogu liige Jüri Ehasalu tunnustab tagantjärele Aaviku plaane ja head tööd, tuues esile läbimurde Soome turule. Seda peeti varem võimatuks. Kuni 2004. aasta kevadel tuli ilmsiks riigivilja vargus Rakvere salves, mispeale Tiit Tammsaar oli sunnitud ametist lahkuma ja Werol sai endale jälle uue aktsionäri esindaja, põllumajandus-kaubanduskoja endise juhi Ester Tuiksoo. Ja taas tuli päevakorda Weroli kinkimine maaettevõtjatele.
Arvatakse, et Rahvaliidu liikmed Tammsaar ja Aavik jätsid oma suures ettevõtlikkuses ja usinuses unarusse oma leivaisa Rahvaliidu huvid. Geniaalsest rahvusvahelisest skeemist poleks erakonna kassasse midagi pudenenud, heast lüpsilehmast oleks ilma jäänud ka Jõgeva kandi inimesed, kus asub suur osa rapsitootjatest ja kus valimistel on Rahvaliit saanud reeglina sama palju hääli kui kõik teised erakonnad kokku.
Oli kartus, et õli pressimine viiakse Painkülast üldse ära, kas Muugale või Sillamäele, kus hakatakse töötlema Venemaalt ostetud odavat tooret ning rasvane õlikook müüakse hea hinnaga Soome. See oleks rammusa eluga harjunud põllumehed kuivale jätnud. Ja et endine Jõgeva Tootjate Liidu liige, Rahvaliidu esinumber Villu Reiljan ehk “omanik”, nagu teda erakonnas kutsutakse, sai sellise asja peale pahaseks.
Uus minister Ester Tuiksoo kupatas Erki Aaviku kiiresti minema koos kõigi geniaalsete plaanidega. Teda asendas meeleolu, et Werol võiks minna kingitusena kohalikele rapsikasvatajatele. Aavik oli selles olukorras nagu maratonijooksja, kellele poole distantsi pealt öeldakse, et silgata tuleb hoopis teises suunas ja 100 meetrit. Siiski tuvastas PricewaterhouseCoopers Aaviku poolt Werolile liigselt sisse ostetud rapsiseemnega tekitatud kahjuks 22 miljonit krooni. Teisel juhatuse liikmel Helmo Hainsool õnnestus ametisse jääda.
Kui Erki Aavik hakkas ametisse asudes põllumehi nii rapsi kui ka koogi hinnaga pitsitama, siis nüüd on ohjad jälle koomale lastud. Alates 1. veebruarist on põllumeestele müüdava õlikoogi hind varasemast 8 protsenti madalam. Seda olukorras, kus rapsiseemne hind maailmaturul hakkas just veebruaris tõusma. Kui Jõgeva mehed kogu Painküla koogi odavama hinnaga kätte saavad, tähendab see kümme miljoni krooni suurust kingitust. Painküla kook on rammus, see on võimaldanud tõsta lehmade piimatootlikkust 4000 kilo pealt 6000 kilole aastas.
Aavikule heidab Tuiksoo ette eelkõige allumatust. “Meie koos jahil pole käinud,” hindab Tuiksoo oma sidet Aavikuga. Erinevalt Aavikust on Tuiksoo lähedalt seotud põllumajandustootjatega, täpsemalt Rahvaliidu volikogu liikme Urmas Ingveriga. Teda peetakse põllumajandusringkondades üheks mõjukamaks meheks, ta on Jõgeva põllumajandusettevõtte ASi Perevara nõukogu liige, põllumajandus-kaubanduskoja nõukogu liige, olnud aastaid Tuiksoo lähim nõuandja ja saatja väliskomandeeringutel. Ja pole siis ime, et Tuiksoo tegi Ingverist eilsel aktsionäride koosolekul Weroli nõukogu liikme.
Tuiksoo kaitseb häälekalt kohalike rapsitootjate huvisid. Ta märgib, et raps on kõige kasumlikum teravili ja Werol oluline tegija väärtusahelas. Ja põllumehed on huvitatud, et Werol sellisena kasvataja jaoks säiliks. “Huvilisi jätkuks,” vastab Tuiksoo küsimusele, kas Eesti rapsikasvatajad tahavad ehk ise Werolit ära osta. Konkreetseid nimesid ta ei nimeta. “Kasvatajale annaks see võimaluse töödelda ja kokku osta. See oleks alles ühistu,” jätkab minister, “siis üldsus näeks, kas on võimalik teenida kasumit või mitte.”
Tuiksoo sisuline ülemus, “omanik” Villu Reiljan jääb Weroli temaatikat kommenteerides diplomaatiliseks. “Jõgevamaalt valijate mandaadi saanud poliitikuna jälgin loomulikult huvi ja vahel ka murega, mis toimub minu valimisringkonna suurtes ettevõtetes,” kirjutab ta e-kirjas, kinnitades, et ei Rahvaliit ega tema sekku äriettevõtte juhtimisse.
Weroli ostul loodetakse maaelu fondi abi
Seda, et rapsikasvatajad tahavad tehast endale, tunnistab ka Res Publica poolt Weroli nõukokku pandud Tarmo Leinatamm. Ta viibib Riigikogu liikmena tihti Toompeal ja on kuulnud, kuidas maaettevõtjad käivad mangumas: “Andke Werol MESi kaudu meile.”
MES on Maaelu Edendamise Sihtasutus, mis on seitsme aastaga maaettevõtjatele välja andnud 3,5 miljardit krooni laenude ja garantiidena ja mis sai lohaka tööstiili tõttu hiljuti riigikontrolli käest nahutada. Mõnikümmend miljonit krooni on MESi jaoks köömes. MESi juht Raul Rosenberg on ühtlasi Weroli nõukogu esimees ja üks neist, kes väidab, et Tammsaare ministriks oleku ajal läksid asjad Werolis valesti. Ja nüüd lähevad õieti.
Kuigi otsustajad räägivad kindlatest ostjatest, ütleb Jõgeva põllumajandustootjate esindaja Urmas Ingver, et praegu põllumeestel mingit huvi Weroli erastamise vastu ei ole. Talle piisab sellest, kui Werol tegutseks ja põllumeestele vastuvõetava hinnaga rapsiseemet kokku ostaks ja õlikooki müüks. “Meeldiks, kui tehas vaikselt edasi tuksuks,” märgib Ingver oma tagasihoidlikus Jõgeva kontoris puuviljateed rüübates.
Ent minister Tuiksoo on andnud Weroli erastamise valitsusele otsustada. Rosenbergi sõnul vajab Werol kohe ligi 50 miljoni krooni ulatuses investeeringuid raudtee, ladude ja täiendavate presside jaoks. Kokku tuleks uuel omanikul ettevõttesse sisse panna järjekordne sadakond miljonit krooni. Ja see raha tundub olevat huvilistel MESi kaudu samahästi kui käes.
Mis tähendab, et Werol läheb ikkagi täiega Rahvaliidu poliitikute abil kingina põllumeeste kätte. Saame näha, kuidas nad võetud ülesandega hakkama saavad.
Milles seisneb Weroli äri
Lihtsalt ja lühidalt on Werol ettevõte, mis ostab turult rapsiseemet, pressib sellest välja õli, puhastab õli ära ning müüb maha nii õli kui ka massi, mis pressimisest üle jääb. Kokku on pressimisvõimsus 200 tonni seemet ööpäevas. Sellest saab 80 tonni toorõli ja 115 tonni kooki ehk massi, mis pressimisest järele jääb. Seda kooki kasutatakse loomasöödana. Tehase õli puhastamise ehk rafineerimise võimsus on 120 tonni ööpäevas, mis tähendab, et tehas suudab 40 tonni ööpäevas rohkem õli rafineerida kui pressida.
Weroli koogi õlisisaldus on 5–8 protsenti, mis muudab selle eriti hinnatuks piimatootjate hulgas. Võrreldes soja-koogiga, mille õlisisaldus on paar protsenti, on rapsikoogi eest võimalik küsida paremat hinda.
Äriplaani järgi ostab Werol talunikelt rapsi kokku hinnaga 3000 krooni tonn, mis teeb 3 tonni hinnaks ligi 9000 krooni. Sellest saab 1,1 tonni õli ja 1,7 tonni kooki. Selle koguse töötlemiseks kulub 900 krooni, mis teeb kogukuludeks 9900 krooni. Saadud õli on võimalik maha müüa hinnaga 9000 krooni tonn, 1,1 tonni kohta ligi 9900 krooni. 1,7 tonni koogi eest saab ligi 4000 krooni, arvestades hinda 2300 krooni tonn. Kokku on seega tulud 13900 krooni, kulud 9900 krooni, mis teeb kasumiks 4000 krooni 3 tonni seemne kohta, 1300 krooni tonni seemne kohta. Tehase täisvõimsuse juures 120 000 tonni seemet aastas on võimalik seega teenida äriplaani järgi kasumit ligi 150 miljonit krooni aastas, praeguse võimsuse juures 70 000 tonni seemet aastas ligi 70 miljonit krooni.
Tegelikkuses on Weroli iga-aastane planeeritud kasum 10–20 miljonit krooni, aga kokku tuleb ikka 10–20 miljoni krooni kahjum. Põhjus on peamiselt selles, et seoses odavama sojaõli turuletulekuga on ka rapsiõli hind langenud. Ja konkurents tihenenud. Samal ajal on tõusnud rapsiseemne hind. See tähendab kokkuvõttes head elu nii rapsikasvatajatele kui rapsiõli tarbijatele, ent raskusi rapsiõlitööstustele.
Suurt kasumit tõotanud eraärist sai kahjumiga riigifirma
