Rebimine lasteaiakoha pärast

Olin üks neist sadakonnast vanemast, kes käis eile enda last Tallinna esimesse iseseisvuse ajal ehitatud lasteaeda järjekorda panemas.

Nõmme Lauliku lasteaia ehitus lõpeb oktoobris, just enne valimisi, kuid eile hommikul kell kümme algas elavas järjekorras lasteaiakohtade kinnipanek. Ametlikult oli öeldud, et päevahoiuga saavad arvestada 124 last.

Saba oli uskumatu ja korraldamatus samuti. Hoolimata kõigest ei saadud hakkama sellega, milleks see üritus oli korraldatud — tekitada lasteaiakohta soovivatest lastest paberil järjekord. Tekkis lihtsalt segadus. Juba enne avalduste vastuvõtu algust olid eramajade vaheliste kitsaste tänavate ääred autosid täis pargitud, justkui toimuks naabruses kontsert. Veerand tundi enne vastuvõtu algust tõttas minust mööda Nõmmel naabruses elav pereisa. Nad olid tulnud naisega kella kaheksast seisma ja olid seitsmendad. Nüüdseks olid nad olnud sabas kaks tundi.

Lapsevanemaid tuli aina juurde, nad seisid tööpäeva hommikul, sülearvutid kaelas, ajasid mobiili teel tööasju, üks isa hoidis lahtist arvutit ühel käel ja teise käe näppudega toksis klahve. Sabas seisid kodused emad, tited kaasas.

Jutuga, et avaldused kogutakse kokku, trügisid inimesed maja ukse poole. Üks naisterahvas kogus avaldused kokku — ei mingeid numbreid, ei mingit järjekorda, oli lihtsalt pakk pabereid. “See oleks nüüd küll nõme, kui oled terve hommiku sabas seisnud esimese veerandi seas ja pärast selgub, et oled 365. kohal,” nurises keegi. Selline tung lasteaiakohtadele oli ootuspärane. Linnaosasse on soodsad eluasemelaenud toonud noori peresid. Oma osa annab sündivuse üldine kasv. Lisaks on Nõmmel krooniline lasteaiakohtade puudus.