Ligi seitsmesajast Soomes ärikeelu all olevast inimesest on umbes 40 seotud Eestis registreeritud ettevõtetega. Kontakti saamine nende härradega on aga keeruline — nii Eesti kui ka Soome telefoninumbrid kas ei vasta, ei ole kasutusel või kuuluvad hoopis riiulifirmasid müüvatele ettevõtetele, kes soomlastest midagi kuulnud pole. Või siis number küll vastab, kuid kuuldes, et tegemist on ajakirjanikuga, kõne katkeb ja hiljem enam telefonile ei vastata.

Enamik ärikeeluga Soome ärimeeste firmadest ei pea suuremat ka Eesti seadustest, mida näitab asjaolu, et majandusaasta aruandeid pole paljud ettevõtted suvatsenud aastate viisi esitada ning ka Eesti maksude maksmist ei peeta kuigi oluliseks.

Üks vähestest soomlastest, keda tabada õnnestub, on Jukka-Pekka Nyyssönen. Ta ütleb, et ei tea oma Eesti ettevõttest midagi. “Ei, mina ei tegutse enam ammugi Eestis,” on Nyyssönen üllatunud. “Kindlasti on kogemata jäänud minu nimi sinna registrisse, keegi teine pole mind ära kustutanud sealt. Huvitav, et ettevõtte ikka veel äriregistris ripub.”

Nyyssönen on veendunud, et selliseid temasuguseid ullikesi, kes kogemata omavad endiselt Eestis ettevõtet, mis enam ei tegutse, on kindlasti veel.

Näiteks Timo Koskineni äripartner Risto Vuorinen väidab, et Koskinen pole juba mitu aastat Eestis käinud ja firma enam ei tegutse. “Olin just eile raamatupidaja juures, et hakata seda firmat likvideerima,” sõnab Vuorinen teisipäeval. “Ta ei ole jõudnud siia enam, ajab Soomes äri.”

Kuidas saab Koskinen Soomes äri ajada, kui tal on seal ärikeeld? “Ta tegutseb seal, on tööl,” parandab Vuorinen, kes leiab üles ka Koskineni numbri. “Aga ta palus öelda, et tal ei ole enam midagi kommenteerida, kuna ta ei tegutse Eestis.” Koskineni endaga Äripäev ühendust ei saa.

Ärimees Markku Kainulaineni partner Johannes Vesterinen elab Rootsis ega teagi, kuidas nende ühise firma kaasomanikku kätte saada. “Ma ei tea tema numbrit, ta vahetas seda,” ütleb Vesterinen. “Pole temaga ammu kontaktis olnud.” Päev hiljem väidab Vesterinen, et Kainulaineni telefoninumber ei vastanud. “Võib-olla on ta välismaal, ma tõesti ei tea. Ta on passiivne omanik,” sõnab mees, kes ei tea isegi oma ettevõtte Eesti kontaktnumbrit. “Mul ei ole seda. Meil on palju numbreid ja on võimatu kõiki neid meeles pidada.”

Mullu augustis tulid Eesti justiitsministeeriumile külla Soome politsei ja justiitsministeeriumi esindajad, kuna neil oli selliste ärimeeste pärast mure. Surfates Eesti elektroonilises äriregistris oli neilegi silma jäänud, et päris mitmed Soomes ärikeelu all olevad inimesed ajavad Eestis äri. See viis omakorda mõtteni, et Eesti ja Soome võiksid teha koostööd ning tunnustada ärikeelde vastastikku üle lahe.

“Märkasime, et paljudel on Eestis küll firmad, aga seal asub ainult postkast, tegevust ei ole, tegutsetakse hoopis Soomes,” räägib Soome politsei ülemkomissar Ara Haikarainen. “Kasutatakse ka tankiste ja peidetakse oma osalust Eesti firmades.”

Haikaraineni sõnul teavad Soome võimud praegu 16 sellist ärimeest, kelle nimi on hoolimata Soomes kehtivast ärikeelust Eestis mõne äriühinguga seotud. Turu politseipiirkonnas on praegu isegi kaalumisel, kas esitada ühele soomlasele, kes Eesti kaudu kodumaale tagasi äritsema on läinud, süüdistus ärikeeluseaduse rikkumise eest.

“Praegu uuritakse, kas äritegevus toimus Eestis või Soomes,” kinnitab Turu politsei ülemkonstaabel Pasi Hyvätti, kes uurib, kummal pool lahte nende 16 leitud soomlase äritegevus tegelikult toimub.

Kuidas üle piiri asju kontrollima hakatakse, veel teada ei ole. Kerge selle koostöö tegemine ilmselt olema ei saa, kuna soomlastel sisuliselt puudub meie mõistes elektrooniline äriregister. Kui küsida Soomest ärikeelu all olevate inimeste nimekirja, ummistub Äripäeva toimetuse faksiaparaat, kuna 700 nime koos selgitustega saabuvad just faksi teel.

“Jah, enamik neid avastatud näiteid olidki sellised, nagu te ütlesite,” vastab justiitsministeeriumi vabakutsete ja õigusregistrite talituse juhataja Viljar Peep küsimusele, kas soomlased leidsid meie äriregistrist ka mehi, kes Eesti firma kaudu Soome turul edasi tegutsevad. Veebruaris toimunud Eesti ja Soome justiitsministrite kohtumise memorandumiski seisab, et eelkõige peetakse probleemiks soomlasi, kes ärikeelu tõttu asutavad Eestis äriühingu ja tegutsevad selle kaudu Soomes edasi.

“Kui nad oma Eesti firma kaudu Soome tagasi ei lähe, siis võivad nad neid pättusi ka siin teha,” usub Viljar Peep koostöö vajalikkusesse.

Eestis kehtib praegu 60 ärikeeldu

Äri ei tohi praegu Eestis ajada näiteks Aadu Jaansoo, kelle juhtimisel Tamsalu teraviljatehas tegi kaks pankrotiringi ja kaotas ära 300 tonni riigireservvilja, ning Pärnus segaste äritehingutega vahele jäänud vandeadvokaat Ilmo Maaroos.

Mitte alati pole ärikeeld takistanud ärimehi äri ajamast. Nii näiteks jätkasid ärimehed Andres ja Oleg Sõnajalg pärast TV1 pankrotini jõudmist hoolimata saadud ärikeelust ikkagi äri, tehes seda variisikute ning oma sugulaste kaudu.

Füüsilisest isikust võlgnik ei tohi oma pankroti väljakuulutamisest kuni selle lõpuni ilma kohtu loata olla ettevõtja ega juriidilise isiku juhtorgani liige. Kui võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või maksukuriteos, võib kohus panna isikule ärikeelu, mis kehtib lisaks pankrotimenetluse ajale veel ka kolm aastat pärast pankrotimenetluse lõpetamist.

Soomes võidakse inimene ärikeelu alla panna kuni seitsmeks aastaks ükskõik millise majanduskuriteo eest. Turu politsei ülemkonstaabli Pasi Hyvätti sõnul kehtib Soomes praegu ärikeeld 665 inimesele. Ärikeelu kehtimise ajal võib inimene olla küll ettevõtte omanik, kuid ei tohi osaleda selle juhtimises ega asutada uusi ettevõtteid. Hyvätti sõnul on tavaline seegi, et kui ärikeelu saaja abikaasa on firmaga seotud, saab temagi ärikeelu.

Ärikeeluga mees annab nõu alustavale ettevõtjale

Soomes 2004. aastal viieks aastaks ärikeelu saanud Franek Kalmet töötab alates eelmise aasta sügisest insenertehniliste seadmetega tegeleva firma AS Merx finants- ja arendusdirektorina.

Kalmet on ka ettevõtte juhatuse liige. 40 inimesele tööd andva Merxi tehtud on näiteks ventilatsioonitööd Tartuuues kaubamajas, Viru Keskuses ja Ülemiste kaubanduskeskuses.

Kalmet lööb kaasa ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) 2005./2006. aasta mentorlusprogrammis mentorina. Tema juhendada ja nõustada on Lääne-Virumaa ettevõtja Mati Maine, kelle firma tegeleb loomakasvatussaaduste ümbertöötlemise ja vahendamisega.

EASi mentorlusprogrammi koordinaator Kalev Laul ütleb, et mentoriks võib saada igaüks, kel viieaastane ettevõtluskogemus ning soov mentoriks saada.

“Ei, me ei kontrolli küll inimese tausta rohkem kui see, mis ta ise räägib,” vastab Laul küsimusele, kas siis tõesti üldse mentorite tausta ei kontrollita. “Viimane kord viis mentoriks soovijatega intervjuud läbi personaliotsingufirma, kes selgitas välja, kas need inimesed oma isikuomaduste poolest nõuandjaks sobivad.”

Kalmet meenutab, et EAS ise pakkus talle võimalust mentoriks hakata. Kuidas EAS ta üles leidis, mees ei tea.

Oma ärist Soomes Kalmet esialgu rääkida ei taha — suurte kurbade silmadega otsa vaadates palub ta hoopis, et sellest asjast ei kirjutataks. Ta on kohtudes närviline, käed ja hääl värisevad. “See on minevik, olen selle tõttu palju kannatanud,” ütleb Kalmet, kes sai ärikeelu fiktiivsete arvete esitamise eest. Merxis ei teadnud eile hommikupoolikul veel keegi, et Kalmet Soomes ärikeelu all on.

1990ndate lõpus asutas ta Soomes koos itaallaste ja venelastega firma Novosti, et hakata Soomes müüma metallmööblit. “Mingil ajal selgus, et meie firma oli esitanud arveid, mida polnud olemas — oli müüdud kaupa, mida polnud olemas,” räägib Kalmet, kes väidab, et ei teadnud esialgu selliste arvete esitamisest midagi. “Aga kassaseis oli nii nõrk, et seda tegevust oli vaja jätkata. Lootsin, et tulevikus saame selle ära paigata.”

2001. aastal aga läks Kalmet teiste omanikega tülli ja 30% osalusega eestlane tõrjuti ettevõttest välja. Miks tülli mindi, Kalmet seletada ei oska. 2002. aastal kutsuti mees politseisse tunnistusi andma ning ta tunnistas, et kuna ta oli ettevõtte juhatuse liige, on ta ka juhtunus vastutav. Samas selgus ka, et teised omanikud on ettevõtte vara uude firmasse kantinud. “Mulle jäi minu osalus ja Novostile võlad.”

Mullu sügisel hakkas Kalmet Eestis tööd otsima. Pani oma elulookirjelduse CV-Online’i üles ja varsti võetigi temaga Merxist ühendust. Ta rõhutab, kuidas tema töötamise ajal on ettevõttel hakanud paremini minema.

“Iga hommik ma ärkan üles mõttega, et jess, ma saan jälle tööle minna,” räägib Kalmet, kes ka EASi mentorlusprogrammis nõustus osalema, kuna lootis, et tal on midagi head anda. “Ainuke probleem on selles, et töötan vale koha peal. Ma kardan väga, et homme (täna — toim.) pean lahkumisavalduse lauale panema.”

Rahvusvaheline relvakaupmees

Kirjade järgi praegu Eestis äri ajav Soome ärimees Sven Peter Fryckman oli enne 2003. aasta sügisel Soomes ärikeelu saamist kõrgelennuline ettevõtja — nimelt smugeldanud ta Iraaki relvi ja muud kõrgtehnoloogilist sõjaväevarustust.

“Tagaotsitav Soome petis võis saata Iraaki relvi,” kirjutasid erinevad uudisteportaalid 2003. aasta alguses. Fryckman oli Soomes oma firma pankrotti lasknud ning selle juurest leitud materjalid andsid alust arvata, et mees on aidanud Iraaki smugeldada kümnete miljonite kroonide eest relvi ja sõjaväetehnikat. Eelmise aasta suvel mõistis Helsingi ringkonnakohus Fryckmani jälle vangi, sedapuhku 2,5 aastaks. Vangi pandi Fryckman raamatupidamispettuse ja petturluse eest.

Eestis on Fryckman proovinud teha igasuguseid ärisid. 1998. aasta suvel ostis ta Saaremaal Pilguse mõisa ning plaanis selle taastada naturaalmõisa stiilis.

Veel on Fryckman esinenud veinispetsialistina ning 1998. aastal oli ta uue vinoteegi Cape Town avamisüritustel lausa aukülaline. Kingituseks tõi Fryckman vinoteegile tookord pudeli 1906. aastakäigu šampanjat Heidsieck Monopole Cout Americain, mis olevat pärinenud 1916. aastal uppunud kaljaselt Jönköping. Selle kaljase last omakorda kuulunud jällegi Fryckmani vanavanaisale. Pudel sajanditagust keelekastet maksis vinoteegis 478 000 krooni.

Lisaks peab Fryckman Eestis juba aastaid firmat Tree International, mis tegeles paar aastat tagasi tubakatoodete müügiga.

Fryckmani äripartner Jüri Erm on mehe järele pärimisest üllatunud. Erm ütleb, et Tree Internationalist pole suurt rääkida, kuna firma praegu ei tegutse. “Probleem ongi selles, et ettevõtte lõpetamiseks on vaja mitu inimest kokku saada,” selgitab Erm, kelle väitel pole Fryckman juba neli aastat Eestis käinud.

Timo Juhani Majuri — tegus lõbuärimees

Timo Juhani Majuri (39) on tegus mees, kes Eestis äri teinud juba kümmekond aastat, olles Eestis kaubitsenud nii napsu kui ka kõikvõimalike erootikakaupadega.

Eestisse sattus Majuri kaheksa aastat tagasi, kuna Soomes läks elu igavaks. Eestist leidis ta eest aga džungli, kuhu ta nüüdseks on püsti pannud kümme sekspoodi Hot Lips. Tõeline rahamasin on tal aga Soomes, kus tema ettevõttel sama kaubamärgiga kauplusi tervelt 24. Aastakäibega 45 mln ja kasumiga 4,7 mln krooni.

Lisaks erootikaärile on ta Soomes aidanud kaasa ka avaliku sektori heaolule. Nimelt hooldas tema firma mõnda aega Helsingis valgusfoore. “Kui tulevad jälle halvad ajad ja seksiärist ei saa piisavalt raha, siis teen Helsingi linnale uuesti pakkumise,” lubab Majuri neljapäeva hommikul kõrtsis Vana Major, mis pikka aega talle kuulus. Nüüd on baari omanik ühe teise soomlase firma, kes rendib Tallinna lähedal Majuri käest lossi.

Eelmise aasta alguses kolmeks aastaks Soomes ärikeelu saanud Majurile kuulub 30 toa ja viie vannitoaga hiigelmaja Tallinna lähedal nn Lollidekülas. Selle maja ostis Majuri firma 2004. aastal.

Ärikeelu sai Majuri enda sõnul pornofilmide levitamise eest. Ta räägib, kuidas Soomes ei tohi erootilise sisuga filme jaemüügis levitada, kuid hulgimüük on lubatud.

“Teised said ainult väikesed trahvid. Juba peaaegu kümme aastat vaidlen riigiga kohtus,” kurdab mees. Nimelt konfiskeeriti 1996. aastal esimest korda kogu tema hulgilaos olnud kaup, mis küll anti hiljem tagasi. Kaks aastat hiljem enam nii hästi ei läinud ning Majuri sõnul sai ta Soome riigi tõttu kaks miljonit marka kahju.

Majurile kuuluv OÜ Relika teenis 5,7 miljoni kroonise käibe juures 2004. aastal 2,3 miljonit krooni kasumit ning firma peamiseks tegevusalaks on hoonete rentimine. Renditavad majad ise asuvad Pirital aadressil Lepiku tee 34a ja 34b ning erootikaportaalides on neist räägitud kui tasemel lõbumajadest.

Paberite järgi on Majuri ärid saanud ka tagasilööke. Tema firma rentis 2001. aastal Põhja-Tallinna linnaosavalitsuselt Randla tänava 13. majas ruume. Jõusaali remont olnud juba täitsa valmis, kui saabunud vargad, kes võtsid kaasa isegi uksepiidad, rääkimata uksest endast ja kraanikausist. Muu hulgas hävitasid vargad ka kõik materjalide ostu tõestanud dokumendid. “Falcki valve lepingul oli üks allkiri puudu, lootsin, et Falck toimib, aga ei toiminud,” meenutab Majuri. Vargad on siiani tabamata.

Majuri suutis remondi siiski ära teha ning ruumid ka erastada, nüüd üritab ta ruume maha müüa — tema spordisaal on suletud ja erootikakaupade hulgiladu Maardusse kolinud.