Nii unistas 22. jaanuari SL Õhtulehes Katrin Pauts: “Kui kuldkalake tuleks ja mu soove täitma kibeleks, siis paluksin kohe esimese asjana, et saaksin minna kingapoodi, vaadata välja, mis meeldib, ja siis ära osta.” “Tõsi, number 42 naistekingi ja -saapaid leidub igas poes mõni paar, aga miks peab suur jalats alati nii pagana inetu olema? Nõuan kõrgeid kontsi ja moodsat tegumoodi!” praalis Pauts jalatsitootjate ning -vahendajatega.

Kuldkalake oleks kui SL Õhtulehe kirjaneidise murelugu lugema juhtunud — märtsi alul avas Tallinnas Rataskaevu tänaval uksed Vivian Vau kingasalong, mille reklaamilt on lugeda: M + L + XL — suurem parem ja vasak. “Siin poes ei lõpe ükski mudel numbriga 41,” kinnitas nooruke number 43 jalamõõduga ärinaine Vivian Unt, kes ongi vast avatud kingapoe omanik.

“Mind on tõsiselt hämmastanud, kui põlglikult suhtuvad poemüüjad suurejalgsetesse: justkui oleks see mingi defekt. Seetõttu paljud daamid häbenevadki oma jalga. Ma tahan need kompleksid maha võtta — tegelikult on suur jalg ilus, sellel on hea seista. Ilus jalanõu lisab enesekindlust.”

“Lähtusin sellest, et jalats oleks mugav. Teiseks peab ta olema ka ilus, mitte mingi möku,” lausus Unt. “Kui jalatsipoodide juhatajad ütlevad, et vaat need 36 ja 37 number kingad on nii nunnud, siis seda stampi tahan ma muuta: suur king ei pea sugugi välja nägema kui paat. Ka neid annab kauniks vormida, mitte üksnes suureks venitada.”