TÄISMAHUS: Elektriautoga Põlvasse ja tagasi – 500 kilomeetrit 10 tunniga

 (180)

Nissan Leaf
Nissan LeafFoto: Hendrik Osula

Ärileht sõitis Põlvasse passiivmaja uudistama Elmo rendielektriautoga. Tulemus: sihtkohta jõudmiseks kulus sõna otseses mõttes pool päeva ja selgus, et maanteesõidul auto lubatud sõiduulatust usaldada ei tohi.

Võib öelda, et kahe päeva jooksul veetsin kokku 500-kilomeetrise Tallinn-Tartu-Põlva-Tartu-Tallinn trajektoori sõitmise ja laadimistega elektriautos 10 tundi, makstes kahe rendipäeva eest 60 eurot. „Kütuse" peale raha ei kulunud.

Viru Keskus-Kose: 39 km

Viru Keskuse 4. korrusel asuvast Elmo rendipunktist saan auto kätte, kui helistan sõnumiga saadetud koodile, mis avab õige rendika ehk Nissan Leafi elektriauto uksed. Igaks juhuks võtan kõne veel ka Eesti elektrimobiilsuse programmi (ELMO) esindajale, et „ei tea, kas ühest laadimiskorrast Tartusse sõiduks piisab"? Sealt soovitatakse mul aga „oma kogemusele tuginedes", et pigem laadida tee peal kolm korda, aga lühiajaliselt, nii 15-minutiliste sessioonidena. Otsustan, et sõidustiili ja mugavuse poolest ei tee Leafile allahindlusi ja kasutan nii soojendust kui ka kiirendusi nagu tavaautogagi.  Navigatsiooniseadet peab kasutama nagunii, sest teele jäävad laadimispunktid tuleb märgistada ja neist ka kiivalt kinni pidada. Ära peab märkima ka selle, et kell 9 hommikul sõitu alustades valitses õues oktoobrikuu kohta karmimat sorti maailmalõpuilm: 5 kraadi sooja, tugev tuul ja lakkamatu vihmasadu.

Seotud lood:

Tallinna kesklinnast startides lubab auto sõiduulatuseks optimistlikult 110 kilomeetrit. Kosel, 40 km pärast starti käsib auto mul ikkagi laadimispunkti otsida, sest Mäeküla „tanklani" me 50 km sõiduulatusega vastu ei peaks. 20 kilomeetri kaotsiminek tuleb arvatavasti kirjutada soojenduse ja 90-100 km tunnikiiruse arvele.

Kose-Mäeküla:  57 km

Loe veel

Peatun igas laadimiskohas, nii nagu kästud umbes veerand tundi, paar minutit tuleb lisada algaja tankija oskuste lihvimiseks, sest kiirlaadija autoga ühendamine nõuab täpset juhendite järgimist. Külma ja vastiku ilmaga enda arvates kiiresti rapsides läheb aega tegelikult poole kauem. Sõiduulatust lubab nüüd piisavalt, aga seda jälle (varuga) nii palju, et ülejärgmisesse jaama otse ei jõuaks. Juba teel teise peatusesse leian esimese tõsise miinuse: tavalist väliõhu puhurit kütte/kliimaseadeta tööle panna ei saa. Seega on kaks võimalust: kas kliima välja lülitades muutuvad aknad mõne minutiga uduseks ja salong jahedaks (vihmane ja külm ilm!) või soojendus ja puhurid töötavad koos ja hävitavad halastamatult sõiduulatust momendiga 10 km. Mõtlen, et mõni elektriauto igapäevane kasutaja võiks täitsa kirja panna, kui tihti saab ta sõita ideaalsetes tingimustes, mille täitmisel on sõiduulatus maksimum ehk 199 km. Nimelt ütleb Nissani koduleht, et selleks peab sõitma 68 km/h kiirusega, välitemperatuuriks 20 kraadi ning küte ja kliimaseade välja lülitatud... Sama koduleht arvestab auto sõidukiiruseks ka kiirteel 88 km/h, kahjuks oleks see isegi meie maanteel lubatud 90 või 110 km/h piirkiirusega sõidualas paras uimerdamine.

Mäeküla jaamas on laadimispunkt kummalises kohas: Mäeküla kõrtsist veidi eemal puukuuri juures, justkui sõidaks kellegi hoovi. Kui tahta ettenähtud kahele kohale ka päriselt kahte autot parkida, läheb vaja juba osavamat manööverdamist. Kiirlaadijat kiipkaardiga tervitades märkan, et näiteks stop-nupu peale on end elama seadnud tigu, mis lubab arvata, et liiga populaarsed maanteeäärsed tanklad just pole. Auto saan laadima millegipärast alles kolmandal katsel, olles selleks ajaks vihmast juba läbi vettinud. Järgmine mõte: ehk tasuks laadimispunktides investeerida ka pisukesse katusealusesse? Õnneks saab ka juhtmega ühenduses olles autos soojenduse tööle panna ja kõrtsi raha kulutama minema ei pea.

Mäeküla-Põltsamaa: 33km

Laadimise ajal kaasapandud infovoldikut sirvides leian, et elektriauto pakub ka öko-sõitu, milleks peab automaatkäigukasti nuppu liigutama kaks korda järjest „Drive'i" peale. ECO-märk ilmub ka näidikuekraanile. Sõit muutub oluliselt sujuvamaks, aga kiirusehoidjat mitte kasutades tuleb maanteel gaasipedaali põhjas hoida. Möödasõidu ajaks peab ECO kindlasti tavalise vastu vahetama. Muidu äkilise auto muudab öko-sõit küll uimasemaks, aga kiirusehoidja fikseerides on see ikkagi mugav.

Põltsamaa jaam on jällegi vahemaa mõttes narrilt lähedal, aga Tartu juba liiga kaugel. Seega veel 20-minutiline peatus Olerexi tankla juures, kust pärast lahkudes märkan, et ka üle tee Alexela juurde on kiirlaadija paigaldatud. Millest jällegi selline paigutusotsus, jääb arusaamatuks. Aku on 80% ulatuses täis, sõiduulatust lubatakse koos soojendusega 82 km, kliimaseadmeta 89 km.

Põltsamaa-Tartu: 60 km

Kell 13 jõuan Tartu Ahhaa teaduskeskuse elektriauto laadimispunkti. Kulunud on neli tundi ja sõidujääk on 16 km. Kui arvestada, et Elmo elektriauto ööpäevane rendihind on 30 eurot, aega on piisavalt ja kiirlaadimise eest eraldi tasu juurde ei küsita, võiks varianti teine kordki kaaluda. Ka tavalise mootoriga rendiautode ööpäeva hinnad jäävad samasse klassi, aga neile lisandub kütuse hind. Ühtlasi tuleb arvestada, et autoga võiks samal päeval ka Tallinna tagasi jõuda, aga kui Tartus - või Ärilehe puhul Põlvas - on kasvõi paar tundi asjaajamist, jääb tagasisõit pimedasse. Asulavälistes hämarates laadimispunktides ajaveetmisest ma aga huvitatud ei ole. Seega tuleb arvestada kahe päeva ja juba 60 euroga.

Tartu-Põlva: 48 km

Põlvasse Kuldar Leisi juurde jõudes oli esimese passiivmaja omanik ka endale prooviks ühe Leafi küsinud, et kaaluda energiasäästliku joone jätkamist mitte ainult elamises, vaid ka igapäevaste sõitude tegemisel. Samuti Elmo auto veeres sõbralikult teise Leafi kõrvale ja pagasiruumist leitud kodulaadija juhtme ühendasime garaaži tavapistikusse. Paari tunni möödudes oli 37 kilomeetrist saanud 57 ja sellega oleks eelduste kohaselt pidanud ka Tartusse tagasi jõudma. Poolel teel oli aga navigatsiooniseadet jälgides aru saada, et esimesse Tartu tanklasse me välja ei vea. Teekonna lähim tankla asus aga Kambjas, kuhu jõudmiseks pidime hoopis Tartust eemale keerama. Kui olukord juba kriitiliseks läks, üritasime auto kõrvalistmel reisinud fotograafiga igati energiat säästa - kütte ja naviekraani keerasime kinni, vähendasime maanteel kiirust 70 km/h ja kulgesime vaikselt edasi, fotograaf vahepeal juhipoolset aknaklaasi udust puhastades. Viis kilomeetrit sihtkohani jäänud, tuututas navigatsioon juba paanikat tekitavalt, et otsigu me lähim laadimispunkt ja kohe! Ka sõiduulatuse näidiku asemel ilmusid lihtsalt kriipsud. Rõske ilmaga ei oleks tahtnud küll tee peale jääda... Lõpuks lülitasime elektrisäästu nimel välja ka auto esituled - meie õnneks oli liiklus hõre. Kambja tanklasse veeredes näitas aga laadija, et meil oli veel 12% akut järel... Järgmisel päeval Tartust Tallinnasse sõites kulus kokku 3,5 tundi.

Elmo rendielektriautodeks on eelmise aasta Nissan Leafi mudelid, mis on toodetud Jaapanis. Tänaseks on müügis ka uued, Euroopas (Sunderlandis Inglismaal) toodetud mudelid, mis peaksid olema paremini kohandatud vastu pidama ka põhjamaises kliimas. Seega võib näiteks erinevate mudelite sõiduulatus üksteisest suuresti erineda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare